mul on 2 poega. 2.5a ja 6 kuud. mure just vanemaga. leidsin ühe teema küll juba, kus oli sarnane mure, aga vastust ei olnud.
asi siis nii:
enne teise lapse sündi oli juba nii, et vanem poiss vahest harva tuli öösel üles, tuli vaiskelt meie juurde, kaissu ja tuttu. viisin alati tagasi. olin juures kuni magama jäi. nüüd aga on asi hullemaks läinud. alguses, kui teine ära sündis, ei olnud nagu hullu, kuid nüüd viimasel ajal: õhtul jääb enamjaolt nutuga magama, tahab et emme oleks kõrval. öösel tuleb üles, hõikab emmet. lähen, olen juures kuni tuttu jääb. ja nüüd viimastel päevadel tuleb nutuga üles, nagu oleks halba und näinud. lohutan ja majandan, kuni rahuneb ja uuesti magama jääb. päeval saab vennaga suurepäraselt läbi. käib nunnutab ja mängib. käitub sõnakuulelikult. eks neid pahandusi ka ole ikka, kuid need vast eaga kaasnevad.
eks oktoobrist harjutame lasteaeda ka. kuid kuna tal tulevad ülemiste hingamisteede haigused äärmiselt kergesti, siis saab kuskil nädal kaks lasteaias olla, ja siis paar kodus jälle.
ise arvan, et ehk on asi selles, et venna saab ju süles tuttu jääda, minuga ühes toas magada, mina söödan ja mida kõike veel. aga vanem poiss peab ise potil käima, ise sööma, ise omas toas magama...kõike ise.+ siis lasteaiaga harjutamine.
ehk on see mingisugune tähelepanuvajadus? protest millegi suhtes? mida teha?
Jah, teema on sarnane ja küllap saate nüüd ka samalaadsele murekirjale vastust lugeda. Tore on kahtlemata see, et poiss väikevenna suhtes huvi ja hoolivust näitab. Vaatamata sellele viitab teie kirjeldus ikkagi tema kohanemisraskustele. Küllap vajab temagi nüüd rohkem kui varem teie lähedust ja koosolemist. Kui säilitate jätkuvalt mõistvat suhtumist ja pöörate talle tähelepanu, siis seeläbi aitategi tal toime tulla. Vahel jäävadki lapsed haigeks seetõttu, et neil on soov olla emaga rohkem koos, mitteteadlikult muidugi. Niisiis, proovige võimaluse korral olla ka temaga kahekesi, võtta teda sülle, tunnustada teda selle eest, et ta on järjest iseseisvam ja saab ise hakkama söömise ja potil käimisega. Kui ta kogeb, et suur olla on hea ja tähtis ning teda märgatakse, siis kaovad ka soovimatud viisid tähelepanu saada. Tähelepanu vajadus iseenesest on igati loomulik. Küllap on see vahel keeruline väiksema kõrvalt talle seda piisavalt pakkuda. Vahel aga ei peagi see ajaliselt kaua olema. Pakkuge talle just neid viise koosolemiseks, mida temavanune poiss vajab, vahel on see unejutu lugemine, lasteaias toimunust rääkimine, koos millegi toimetamine, mängimine vms. peaasi, et laps kogeks koosolemist ja lähedust.
Rõõmsaid koosolemisi.
