Tere, palun abi, et mõista 2,5 a tüdruku käitumist ja sellest tulenevalt aidata teda ja ennast.
Peamiseks probleemiks on see, et laps ärkab öösiti ja lausa hüsteeriliselt. Hüüab emmet. Kuna peres on ka imik (kes on ilmselt ka käitumise muutuse põhjus), siis lapse ärkamisele reageerib isa. Kui laps isaga ei rahune, siis lähen appi mina. Näiteks täna öösel kui olin lapse juurde läinud ja laps rahunes püüdsin uurida mis lapsele muret teeb. Ta ei tahtnud rääkida (ilmselt ei saa ise ka aru) ja hakkas issit hüüdma- hüsteeriliselt. Vahepeal jälle nuttis, et tahab emme sülle, siis jälle et tahab issit. Ta on väga segaduses ja kui reageerib see keda ta soovib, siis nagu jonn on temast üle ja hakkab teist nõudma. Sama asi käib magama jäämisel või mõne muu probleemi puhul päeval. Kui emme keelab millegi tegemist, siis kohe küsib issit. Kui issi keelab, siis küsib emmet. Viimast küll vähem, kuna tunnen, et minu vastu on tal eriline trots. See ilmselt vähenenud tähelepanust, kuna väike õde vajab seda samuti. Püüan tähelepanu lapsele rohkem anda, näiteks just eile õhtul peale lasteaeda spetsiaalselt mängisin temaga ja tegin ka kõik õhtused protseduurid (tavalislt on need teinud isa- see oli lapse valik enne veel väikese õe sündi). Hoolimata suuremast tähelepanust oli öine hüsteeritsemine hullem kui muidu.
Halb magaja on laps olnud sünnist saati, aga viimase aja ärkamised on tekkinud peale õe sündi. Lisaks oli laps lasteaiast viimase kuu haiguste tõttu kodus. Nüüd on 2 päeva lasteaias käinud ja ilmselt lisab ka see õli tulle. Uus kohanemine on olnud raske.
Tihti öösiti tuleb meie kaissu (muidu magab oma toas) ja siis hommikul ärgates on juba tuju väga paha. Näiteks vihaselt nutab, et ei taha tekki peale, kuigi seda ei pruugi tal peal ollagi. Nutab vaheldumisi, et ei taha magada, ei taha ärgata. Ka õhtuti ütleb, et ei taha magada. Ütleb ka et emme on paha ja õhtul kui teda magama panen näiteks saadab mu ära, et tahab issit.
Tunnen, et ta justkui on usalduse minu vastu kaotanud, kuigi kinnitan talle mitu korda päevas, et armastan teda ja ta on kõige kallim.
Kuidas lapsel pingeid maha võtta, et ta ise tunneks end hästi ja seeläbi ka meie?
Olete mõistnud seda, et lapsele on suureks muutuseks uue pereliikme sünd ja kirjeldatud trotslik ja hüsteeriline käitumine viitab tema kohanemisraskustele. Küllap see nii ongi, laps on ise ka segaduses ja nagu olete kogenud, ei oska ta seletada, mida õieti tahab ja mis talle muret teeb.
Hea on see, et suudate mõelda, et laps ei ole paha laps, vaid näitab välja oma keerulisi tundeid ja kindlasti ongi talle väga vajalik, et olete ise rahumeelne ja väljendate talle oma armastust.
Võimalik, et on veel midagi, mis aitaks tütrel end turvaliselt tunda talle keerulisel ajal. Vahel saab aimu, mis lapsele raske on sellest, mida ta küsib, milliseid mänge mängib, mida joonistab ja sellest jutustab, mida unes näeb jne. Seda enam, et 2,5 aastane ei ole veel kuigi sõnaosav ja enda sees toimuvat on raske sõnadesse panna ka suurematel. Samas võib ju proovida teda julgustada rääkima, kui ta mängib või joonistab, millest tema poolt loodud lood räägivad. Sageli on lastel väga elav kujutlusvõime ja vahel ka keeruline vahet teha, mis võib olla päriselt ja mis mitte. Edasi võib ju näiteks koos leida toredaid lugude jätkusid, mis annaks talle endale kindlustunnet ja positiivseid emotsioone.
Vahel on lastel raske toime tulla sellega, el ema on väikese titaga kodus ja kahekesi, tema aga peab olema samal ajal lasteaias. See võib olla talumatult raske ja isegi siis, kui talle lasteaias muidu meeldib. Vahel kardavad lapsed, et üks vanem võib ära minna (mitmeks päevaks või päriselt) seda enam kui ta on kuulnud või kogenud seda, olnud teadmatuses ja hirmul. Isegi kui pole nähtavat põhjust, võib laps seda karta. Rahustavalt mõjuks see, kui lapsele rääkida talle arusaadavalt, kes kuhu läheb, millal tuleb, mida see tema jaoks tähendab jne. Seega anda talle piisavalt infot, kui ta vajab. Igaks juhuks olgu veel öeldud, et lubamatu oleks talle näiteks pahandades vahel öelda, lähen ära, kui sa jonnid, panna ta üksi tuppa, kui ta seda kardab jne.
Võib oletada, et laps, kes tahab kord issit, kord emmet, soovib tunda, et tal on kontroll vanemate üle. See on täiesti loomulik. Ta vajab teadmist, et saab mõjutada teid ja seeläbi tunda kindlustunnet, et asjad juhtuvad nii, kui ta tahab. Tavaliselt lapsed selles vanuses hakkavad seda märkama ja käituma vanematele üsna kurnavalt. Nad vajavad selgust ja piire ning samas tunnet, et ka temast oleneb midagi. Veidi paradoksaalne küll, aga vanematele justkui käsklusi dikteerides, on nad seesmiselt ebakindlad ja vajavad ikka ja jälle veendumust, et olete olemas ja tulete tema juurde, kui ta seda vajab. Ta ei aja kiusu, vaid on mures, hirmul. Senine käitumine ja hüsteeria viitab peamiselt sellele, et ta võitleb oma hirmudega ja vajab kindlustunnet.
Niisiis, andke piisavalt talle võimalus olla kahekesi, sh ka süles, vastake tema küsimustele, andke infot, millal peres keegi tuleb-läheb, kui olete titaga, siis andke teada, millal jälle temaga tegelete, kaasake teda väikese õega tegelemisse, andke talle jõukohaseid ülesandeid (ulatada lutt, mänguasi, mähkmed, kiigutada vankrit vms.). Jälgige, mis aitab lapsel rahuneda, õhtul rõõmsama tujuga magama minna. Öised hüsteeriahood ei pruugi olla vaid päevasündmuse tagajärg, kuid hea on teada, mis aitab kiirmini rahuneda, enamasti teie enda rahulik oleks, füüsiline lähedus.
Jälgige, et lapse päevasündmused oleks positiivseid emotsioone pakkuvad, rahulikud, vältige ootamatusi, muutusi elukorralduses. Kindlasti on oluline, et laps kogeks, et emme ja issiga on kõik hästi, et nemad on koos rahulikud ja rõõmsad.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
