Tere.Mure siis selline et meil on peres üks nelja aastane poiss laps.Oleme mures tema käitumise pärast ja probleemiks siis see et ükskõik mida me ei tee ja ükskõik kuidas me ei ürita on temal alati kõik halb ja paha.Millest selline suhtumine.Ta ei väärtusta asju mida talle ostame ega ka tegusi mida tema jaoks teeme.Ta ei tunne rõõmu asjadest mis talle ostetakse või ta ei oska seda rõõmu väljendada.Kõik mis kohe välja ei tule hakkan jonnima ja asju loopima nt hiljuti jõuluvana tõi alle kaua oodatud suusad.Käisime siis täna proovimas ja uskumatu ei teinud ühtegi sammu hakkas hoppis kohe jaurama et tema ei saa emme lükka ja kui korra näitasin ette hakkaki nõudma et ma teda lükkaks ja kui keedlusin ütlesin et peab ise ka proovima hakkas suuski lõhkuma ja loopima ja hüsteeritsema.See on kõigi asjadega nii kui ei saa hakkama millelagi siis kohe kätte ja loobib.Olen palju temaga koos ta on kodus hea laps meile aga nihu õue või välja läheme hakkab käituma nii et ei tunne ära teda.Hiljuti sai vanaemalt jõuludeks sussid tegi paki lahti ja hakkas karjuma et tema ei tahnud susse ja loopis neid jonnides.Väga häbi oli.Samas meie lapsel on meeletult tähelepanu nii minu kui isa poolt mina olen kodune seega tegelen temaga enamus päevast aitab mind kodus mängime jne....Aga käituda ei oska väljas pool kodu.Kuidas ma peaksin käituma temaga kui teeb nt väljaspool kodus minule vastuvõetamatuid asju nt loobib oma jõulukinki ja karjub et tema neid ei tahnud või siis hõikab minu tädile üle mäe et mine kakale kui tädi üritab tale rääkida et ära söö lund.Ma olen täiesti nõutu sellistel hetkedel siiani ikka räägin et nii on vale nii ei tehta et emme on pettunud sinu käitumises lubab end parandada ja järgmine kord samamoodi teeb...Palun väga abi nõu?
Olete tõesti mures ja nõutu oma poja käitumise pärast. Kui suhetes on palju asju halvasti, siis võib tõesti tunduda nii nagu kirjeldategi, et „ükskõik mida me ei tee ja ükskõik kuidas me ei ürita on temal alati kõik halb ja paha“. Siiski on väga oluline näha ka seda poolt, mis on positiivne. Kunagi ei ole nii, et kohe mitte miski ei ole hästi. Ja te ju kirjutategi ka sellest, et kui olete pojaga kodus, siis mängite koos ja et ta on abivalmis poiss. Usun, et laps saab selle eest ka tunnustust – see aitab häid käitumisviise kinnistada.
Ehk olekski esimesena abi sellest, kui püüaksite paremini tähele panna seda, millal on poeg heatujulisem ja koostöövalmim, millal mitte. Märkamist vääriv on kõik see, mis lapse ümber toimub: millises meeleolus olete te ise ja abikaasa, millised sündmused on alles juhtunud või tulemas. Need tunded ja meeleolud, mis kodus üldisemalt valitsevad, mõjutavad oluliselt ka laste meeleolu. Kui panete tähele seoseid lapse heatujulisuse ja tema ümbruses valitsevate meeleolude ja sündmustega, saate mingil määralgi olukordi paremini juhtida.
Näiteks kui teate, et poiss on väga aus välja näitama oma tundeid ja arvamust kingituste või teiste inimeste käitumise osas, siis saate enne külaliste tulekut või õue minekut anda lapsele selgeid minateateid selle kohta, mille pärast te muretsete või mida kardate ja teha vastavaid kokkuleppeid.
Üldiselt on nii, et laps, kelle emotsionaalsed ja füüsilised vajadused on kaetud, on rahulik, rõõmus ja koostöövalmis. See olukord aga muutub, kui lapsel on millestki puudu. Kuna laps ei oska oma katmata vajadust sõnastada, siis reageerib ta käitumisega, andes nii sõnumi vanamale oma vajadusest. Lapsevanema keerukas ülesanne ses olukorras on lapse sõnum lahti muukida. Lihtne abistav reegel on selline: kui ma tajun, et lapsel on probleem, tuleb last kuulata, sõnastades ümber tema poolt öeldu ja pannes sõnadesse tunded, mida lapses tunnetate. Kui saate lapse probleemi jälile, saate üheskoos mõelda, mida ette võtta.
Kui aga vanem tajub, et lapse käitumise tõttu tekib temal probleem, tuleb tal seista enda eest, anda lapsele selge minasõnum selle kohta, kust vanema arvates läheb piir, mida ei tohi ületada. Oluline on, et te ise oleksite sisemiselt kindel selles, mida lapsele räägite. Laps on väga tundlik selles osas, mis puudutab temani jõudvate sõnumite kooskõlalisust. Kui ütlete midagi, ise sellesse uskumata, siis juhtub kergesti, et laps nopib üles teie sisemise, mitte sõnalise sõnumi.
Piiride panemine on kindlasti üks keerukamaid kasvatuslikke ülesandeid, olla mõjus lapsevanem nõuab vanemalt eelkõige head kontakti iseendaga. Esiteks on vaja saada aru, millised tema enda piirid, arusaamad, teiseks: kuidas neid väljendada mõjusalt ja kolmandaks: kuidas tulla toime lapse emotsiooniga, millega vanem pärast piiri tõmbamist silmitsi seisab. Vanemal on tihti kergem käega lüüa (ja olla kõikelubav) kui kogeda ja välja kannatada lapse frustratsiooni, mis tekib vanema keelu tõttu. Siin on oluline last aidata tema tunnetega toimetulemisel (jah, ma saan aru, et sa oled pettunud...), kuid jääda enda juurde.
Ma ei oska arvata, mida võiks tähendada teie lause „meie lapsel on meeletult tähelepanu nii minu kui isa poolt“. Minu mõtle liigub siin selles suunas, et kui tegu on üksiklapsega, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis ja aina saama, mida ta tahab, siis ka see võib olla üks põhjusi, miks laps tundub teie kirjelduse järgi ümbritsevatest inimestest ehk vähe hoolivat. Empaatia pole kaasasündinud omadus, seda õpib laps täiskasvanuid jäljendades.
Järjekindel piiride tõmbamine, sealhulgas kindlasti ka lapsega tehtavate kokkulepete kaudu, et laps õpiks vastutust võtma, on kirjeldatud olukordades ikka vajalik. Ka isiklik eeskuju on oluline.
Teie jutus tundsin et nii mõnigi asi ongi nii nagu te räägitesiis nt tegu on üksiklapsega, kes on harjunud olema tähelepanu keskpunktis ja aina saama, mida ta tahab, siis ka see võib olla üks põhjusi, miks laps tundub teie kirjelduse järgi ümbritsevatest inimestest ehk vähe hoolivat.See ongi väga tõenüoline et ma ei ole vist piisavalt sellele mõelnud et iga asi mis laps saab poest mida ta saab tegelikult päris tinhit mis ise tahab tuleks tegelikult välja teenida siis ehk õpiks asju asutama ka rohkem ja asjade väärtust.Samamoodi tähelepanuga.Me käime lapsega terapeudi juures võimlemas tema jaoks siis tädi eve juures.Nädalas kaks korda ja seal on läinud nii et ta on olnud väga tubli laps seal evega pool tundi võimelnud ja pärast olen kiitnud et ta on nii tubli ja et ma olen tema üle uhke aga on ka täiesti läbikukkumisis olnud kus näitaks loobib tädi eve asju jookseb eest ära karjub ja räägib lubamatuid sõnu ja peale sellist tundi ütleb juba riide panekul et emme ära ole pettunud sest teab mu rektsiooni.Olen ka täheldanud et kui lapsega enne välja minekut pikad jutuajamised maha rääkida ja öelda mida mina ootan tma käitumiselt ja et kui sa teed oodatult siis oleksin väga uhke tema üle siis ka üritab ennast talitseda aga on tõesti olukordi kus võtan ta lasteaiast ja läheme kelgutama kohe ja siis mäe peal karjub minu tädile inetusi ja mis siin salata vahel ka mulle aga seda haru harva ja pigem lapse meelselt ütleb seosetuid sõnu ulle aga vähemalt ei ropenda meie keeli.Poiss on tegelikult alati raske iseloomuga olnud sest juba väiksena olime hädas tema emotsionaalse arenguga ja oleme ka psüholoogi jutul käinud aga alati on nagu need välja toodud et laps arneneb et palju on elaisis probleeme jne....Aga keegi pole nagu öelnud ka et kuidas ma saaksin teda aiadata kui ta näiteks minu peale vihane on(Tavaliselt minu keelud äriitavad teda) või keeldub üht või teist asja tegemast.Aga siit peamine küsimus et kuidas ma saan last õpetada asju austamamänguasju mida on soovinud ja mis ilmselt vahel hirmkallid) teisi inimesi austama, riideid mis talle ostan et väärtustaks asju mida tema jaoks teen.Kui läheme kelgutama peaks see olema preemia aga tema võtab seda ilmselgelt ja lubab endale veel lubamatut käitumist ka.Tõesti on olnud olukordi kus olen mõelnud et nädal läbi et lähen lapsega sööma mäkki näiteks ja tagasi sõites on nutu maiste suus et mille jaoks ma seda teen ja ta ei hinda mida ma teen jne...Äkki peaks ka tema toa mänguasjadest tühjaks tegema ja laskma jätta tal 10 asja millega millega mängib ja ülejäänud ära viima garaasi nr?Ja riided talle ta peaks ka ju ikkagi rõõmu tundma et emme ostsis talle uued talvesaapad et need on ilusad ja soojad ja ikkagi talle aga tema korra vaatab ja kõik on temajoks nii enesestmõistetav aga kuhu jääb aitähh emmeke?Eks me oleme seda olukorda ise ka kasvatanud lubades lapsele kõike ja pole eriti selgitanud kust need asjad tulevad jne....Aga tahaks seda parandada mille ise tekitanud oleme?Ma ei ole rahul sellega tahaks et laps tänaks mind ja tunneks rõõmu uute asjade üle või kui läheme kuhugile välja temaga tahan et mõistaks et mina ei taha mäkki tema tahab ja mina ei lähe kelgutama tema tahab kelgutada ja et ma teen seda temajaoks.
Tore, et olete oma probleemi tõsiselt ette võtnud ja et minu vastuski andis kaasamõtlemisainet.
Perekondade rahalised võimalused on erinevad. Kui me harjume saama pea kõike, mida ihaldame, siis saadu väärtus paratamatult devalveerub. See kehtib nii täiskasvanute kui ka laste kohta. Me tahame kogu aeg midagi, arvates, et kui me seda saame, oleme kohe õnnelikumad. Ja teinekord ongi tõesti raske aru saada, mida me lihtsalt tahame, mida aga hädasti vajame. Laps on väga impulsiivne oma soovides: ta tahab kohe kasvõi kümmet jäätist, tahab „mäkki“ sööma minna, tahab just seda automudelit jne.
Vanema asi on lapsest hoolimise ja tema armastamise kõrval kindlasti ka piire panna. Lapse impulsikontroll on nõrk, samuti ei taju ta veel oma vajadusi, küll aga peaks neist teadlik olema tema vanem. Vanem ju teab, milline söök on lapse tervisele kasulik, milline mänguasi on arendav, ta teab, et mõnda asja ei saa kohe ja mõnda asja ei saa kunagi.
Kui kasutusel on olnud n-ö kõikelubav kasvatusviis, siis on mõistagi aegavõttev ja kindlasti ka keerukas hakata rakendama midagi muud – midagi sellist, millega kaasneks rohkem rahulolu. Ent praegune pilt (vähemalt teie kirja põhjal) on selline, et teie olete rahulolematu nii iseenda kui ka lapsega ning lapseski on palju rahulolematust ja segadust. (Lapse nn ülemäärane reageerimine ja nn hull käitumine viitavad tihti suurele vajadusele piiride järele, see on tegelikult lapse sõnum vanemale: palun pane mulle piire, ma ju ise ei tea, kus need on!) Teie poeg on ju nii väike – ta on alles neljane! Tema ei ole kindlasti vastutav selle ilmselt kogu perele frustratsiooni tekitava olukorra tekkimise ega ammugi lahendamise eest. Vastutaja on ikka vanem, st teie. Nii et muutust on tõesti hädasti vaja, nagu te ka ise kirjas tõdete.
Inimene on loodud väärikaks olendiks, seetõttu kuuluvad antud olukorra juurde just need tunded, mida kirjas kirjeldate: te olete pahane poja peale, tunnete, et ükskõik mida te ka ei teeks, ikka on ta tänamatu jms. Teie eneseväärikus saab kannatada seni, kuni õpite enda eest seisma, ja selle sisse kuulub ka toimetulek lapse tunnetega, mida ta välja näitab, kui on kurb, pettunud, pahane, ärev, vihane... Lapsel ei tohi keelata oma tunnete väljanäitamist, ent on tõsisasi, et ükski ema ei saa võtta lapse valu endale – oma valuga peab laps õppima ise toime tulema. Tunnete peegeldamine, millest ka eelmises vastuses kirjutasin, aitab tundeid turvaliselt välja elada ja see on tegelikult ainus viis õppida oma emotsioone juhtima.
Meil vanematena on hädavajalik õppida ütlema EI. Soovitan teil lugeda Jesper Juuli raamatut „“Ei“ ütlemise kunst“ (Väike Vanker 2010). Saate sealt kindlasti nii praktilist nõu kui ka laiemat mõtlemisainet.
Kui õpite enda eest paremini seisma ja saate tagasi oma vanemliku armastava mõjukuse, tekib kindlasti palju helgemaid tundeid kui praegu (vähemalt kirjas domineeriv) pahameelega seotud tänulikkusenõue. Muide, paljud kultuuriülesed uuringud näitavad, et õnnelikkust ja rahulolu saab vaid osaliselt mõõta asjades ja/või rahas. Tõeliselt õnnelikuks teeb inimest rahulolu iseenda ja oma lähisuhetega. Materiaalseid vajadusi on aga reeglina palju lihtsam küsida ja rahuldada kui emotsionaalseid. Teie loo puhul tundubki, et küsides „asju“ ja tehes „hulle asju“ (lood tädidega) küsib laps teilt ehk hoopis midagi muud. Soovin teile kannatlikkust ja tähelepanelikkust selle praegu veel varjus oleva sõnumi kuulamisel-tõlkimisel.
