Tere, täna järjekordset lõunaune lahingut pidades mõtlesin ka nõu küsida, äkki saab kuidagi paremini, kui mina seda oskan.
Unemati sihtmärgiks on aasta viiekuine poiss, kes leiab, et magamine on nõrkadele. Kohe sünnist alates on uni olnud keeruline tulema, päris esimestel kuudel kulus lausa tunde süleskandmist gaasivalude(?) tõttu.
Siis kusagil septembrist toimis kõik väga hästi, uneeelsed rutiinid tehtud, unelaul ära lauldud, laps voodisse ja ise teki sisse samasse tuppa "magama".
Paar minutit kuni veerand tundi laulis omale jorisedes unelaulu ja kustus.
Ööläbi maganud on ta korra oma elu jooksul, aga enamasti on asi talutav, paar -kolm korda ärkab, vahel jäi ise magama, mõnikord oli pai vaja teha, aga mitmeid kuid magas ööd täiesti omas voodis (täpselt meie oma kõrval).
Siis detsembri alguses avastas ta, et ostab üle ääre põgeneda, mis siis, et voodi kõige madalama astme peal. Peale seda praktiliselt kolm nädalat on põrgu. Ta üritab ainult pääseda sealt välja ja mina ei saa mängida magajat, sest pean teda iga natukese aja pärast tagasi pikali tõstma ja takistama ta väljapääsu. On näha, et minu sekkumine on õli tulle valamine.
Praegu on nii, et õhturutiinsed laulmist ja kaisus hoidmist enne magama jäämist ei saa teha, sest ta hakkab röökima ja rapsima lahti, ilmselgelt ei taha voodisse minna. Mõnikord aitab kaisuloom, keda ta patsutab ja siis isegi ilma suurema kisata magama jääb, mõnikord ei aita.
Päevauned tulevad veel valusamini ja tihti peale poolt tundi räuskamist ja trampimist, siis selle tralli peale tuleb veel kaka ja kogu voodis mässamine on nullitud, sest seda peab pesema minema...
Isegi ööuned ei kesta enam nii, et lohutad natuke üle ääre ja laps magab edasi, ta tahab peale kolme-nelja tundi omavoodis magamist üle ääre meie juurde tulla. Olen proovinud ka ühel ööl teda harjutada omas voodis uuesti edasi magama, see lõppes peaaegu hinge kinni röökimisega tunniga.
Pühade tõttu ei ole ma rohkem seda teed ette võtnud ka, sest tean, et seda tuleb teha järjepidevalt. Kaisus magamine ei sobi kohe kindlasti minule, mis siis, et viimastel nädalatel ta lausa poeb külje alla ja hoia kasvõi mu kaela ümbert kinni, peaasi, et ma hästi lähedal olen....
Kas ma saan ehk kuidagi aidata tal magama jääda? Teda tagasi pikali pannes, kas ma peaks olema võimalikult eemalolev või hoopis lohutama? Ja kuidas toimida öösel, kui ta suurest solvumisest hingetuks röögib?
Päeval on ta suurepärane ja rõõmsatujuline energiapomm, isegi tavapärasest pidevast virisemisest ei ole just viimastel nädalatel eriti midagi järel. Päevad mööduvad koos tegutsedes ja ma naudin tema seltskonda väga. Ainult mitte öösiti
Väikelaste magamisprobleemid on väga levinud. Gaasid, hambad vm tervisehädad, ärevus, mis on seotud hirmude ja ebamugavustunnetega jm põhjused. See on tõesti raske olukord emade jaoks ja ka lapsele, sest ema jaksamisest – rõõmsast meelest ja rahulikkusest sõltub ka lapse rõõmus meel ja rahulikkus. Kuigi teie kirjeldate päeval tegutsevat last nagu rõõmurulli, kellega koos ka teil emana on tore tegutseda, siiski küsin igaks juhuks, et kas ikka saate lapsel esineva magamisprobleemi tõttu ise piisavalt magada. Vähesest unest ja unevõla tõttu tekkinud väsimusest tulenevad paljud väikelaste emade probleemid, ja kuna laps on väga tundlik, saavad emade probleemidest õige pea laste omad. Nii et kui olete ise magamata, siis paluge kindlasti keegi appi – mees, vanaema, hoidja... keegi, kes laseb teil ennast kasvõi kordki nädalas magada kogu öö nii, et te ei peaks ärkama. Kui ise olete puhanud, kui saate vahel ka lapse eest hoolitsemise rutiinist välja, siis on palju kergem taluda rõõmsa meelel kõiki neid keerukusi, mis väikeste laste kasvatamisega paratamatult kaasas käivad.
Muuseas, kas olete proovinud, kas ka sel juhul, kui lapse magama panija on keegi teine, esinevad samad probleemid? Mis juhtub siis, kui nt õhtune magamapanek anda issi hooleks? Isadel on tihti sisemiselt kindlam hoiak (kuidas saab olla, et ta ei jää magama, muidugi ta jääb magama!), ja lapsed tajuvad seda.
Hakkan veidi ka kinni teie kasutatud sõnapaarist „lõunaune lahing“, mis kõlab minu jaoks võitluslikult. Ja võitlus on ju ikka midagi seesugust, kus kaks poolt võitlevad, mõlemad teevad midagi selleks, et „võita“. Ja nii ongi: teie võitlete selle eest, et laps magama jääks, laps justkui selle vastu, kord võidate teie, kord laps. Võitlus on olukord, kus ikka kasutatakse jõudu ja jõu kasutamine kutsub alati esile sama hulga vastasjõudu. Ehk võiks proovida võitlusest loobumist? Sest kui vastast pole, pole ka kellegagi võitlusse astuda.
Jõu kasutamise all mõtlen ma siinkohal vaimset jõudu: te tahate ju nii väga, et ta magaks, ka siis, kui on tegutsemise, mitte magamise aeg, tiksub teil kuklas ärevavõitu: aga kuidas täna magamisega läheb? Teie ärevus ja mure kandub lapsele ning ärev laps ei saa uinuda.
Kui on jaksu muuta hoiakut, siis võiks sedagi proovida ja mõelda näiteks nii: minu laps on sellise eripäraga ja see on OK. Ma ei saa küll täpselt aru miks – aga ma püüan. Ma proovin eri asju, ja ühel päeval see õnnestub... jne. Last tagasi pikali pannes või mistahes toimingut tehes, et last magama saada, peaksite te olema sisemiselt kindel oma teguviisi toimimises. Püüdke nautida lapse seltskonda mitte vaid päeval, vaid ka öösiti. Kui laps tajub teie rahu, rõõmsameelsust ja kindlust, tunneb ta end kindlasti paremini. Laps kasvab, tema närvisüsteem saab tugevamaks – ka see on hea lootus tulevikuks.
Mainin igaks juhuks ka seda, et lapse erinevates nõudmistes, sh öistes nõudmistes (nt voodist välja tahtmine, emme kaissu tahtmine) väljenduvad tema vajadused, sh vajadus tähelepanu, hoole ja armastuse järele. Kui laps on päeva jooksul saanud piisavalt kõike, mida ta oma arenguks vajab, kui tema füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane uni, õhtune magamajäämine ning ööuni sügavamad-rahulikumad.
Lapse muutunud käitumine viitab ka muutunud tarvetele, mis ehk katmata on jäänud. Võiksite jälgida, millisel ööl laps rahulikumalt magab ja millal mitte. Mis oli näiteks teie elus septembrikuus teisti, et laps sel ajal hästi magas? Pange tähele, mis eelneb sellele, kui laps halvasti magab ja mis on siis teistmoodi, kui ta magab enamvähem kogu öö rahulikult. Mis on nn halva magamise päeval teisiti? Teis endas, teie meeleolus või käitumises? Abikaasas? Kui märkate mõnda detaili, mis siin oluline tundub, püüdke rohkendada neid olukordi/käitumisi, mis lapse magamist tunduvad soodustavat. Ja vastupidi – vähendada seda, mis rahutust, ärrituvust näib juurde tegevat.
Nüüdseks on siis olukord selline, et andsin ohjad tõesti mitmeks päevaks abikaasale. Jõulu ajal oli temalgi võimalik päeval kodus olla ja päevauni tuli kohe palju kiiremini. Mees oli ka füüsiliselt ees, et ta välja ei saanud ja peale seda ei ürita ta enam isegi minuga niimoodi põgeneda. Natuke tsirkust saab endiselt, st alguses on ta väga dramaatiline ja valjuhäälne, aga uni tuleb kõvasti kiiremini ja mina ei pea mässama, piisab, kui ma lihtsalt olen ja selle vastu kui ta natuke nutuga protestib pole mul kõige vähematki, ma oleks ka kuri, kui ma ei saaks ringi toimetada, kuigi väga tahaks.
Sõna võitlus oli tõesti õige, sest ma võitlesin kogu hingest, et ta voodis püsiks ja sealt välja ei tuleks. Ega ma muidu ei võidelnuks, aga tal ei ole sisemist sundi magama minna, tema võiks enda arvates terve päeva ka ringi rassida järjest, ainult et kohe kui väsimus, teeb ta seda väga kisarohkelt ja on nii vaevatud. Siis ei jäägi muud üle, kui kas lõputu õudus või õudne lõpp
Kohe, kui päevauned hakkasid kergemini tulema ja ta enam ei püüa põgeneda, loksusid kui iseenesest paika ka õhtud, tihti ta lihtsalt võtab oma kaisulooma ja krutib ennast peaaegu hääletult magama ära. Ka ööd on paigas ja endine rütm sees, tihti pole aga isegi enam pai vaja, et ta uuesti uinuks.
Praegu on väike tagasilöök, aga neid on alati, kui hambad lõikuvad ja see on ka minu arust täiesti mõistetav.
Ainuke miinus selle ilma trallita öö juures on see, et ta ärkab palju varem, 6.30 on juba päev käes ja tuleb meid üles musitama ) Ju ta siis puhkab ise ka tõhusamalt välja.
