laps on 1a.3k.Olen mures oma lapse käitumise pärast,asi siis selles,et ta jonnib jubedalt,eriti hulluks läheb asi siis kui ta vihastub,siis hakkab ta mind asjadega loopima,peksma,juustest tirima ja hammustama.Tegelen lapsega terve päeva ja seega mõtlen tähelepanu puudust ei tohiks nagu olla.
Ei suur ega väike inimene ei tee midagi lihtsalt niisama. Iga käitumise taga on ikka vajadused, ja mida n-ö hullemalt inimene käitub, seda suuremas hädas ta reeglina on. Nii et laps, kes loobib, peksab, tirib ja hammustab, nagu te kirjutate, siis kõige sellega tahab ta teile midagi kurta. Laps lihtsalt ei oska oma tundeid väljendada ega selgesti sellest rääkida, mis teda vaevab. See, mida vanemad jonniks nimetavad, on lapse sõnum tema vajadustest. Lapse sõnumit võib olla raske tõlkida. Nii on lootusetus kerge tekkima ja probleemid kuhjuvad - teie ei saa lapsest aru, kuigi ilmselt väga soovite, ja lapski on õnnetu, et temast aru ei saada.
Allpool mõned teemad, millega võiksite tegeleda.
Esiteks: piirid. Peaksite lapsele, kes käitub teile täiesti vastuvõetamatul moel väga selgelt ja konkreetselt ütlema: ei! Ei tohi lüüa, mul on valus! Võite ka lapse juurde kükitada, et temaga kindlasti kontakti saada, tal kätest kinni võtta, talle otse silma vaadata ja oma sõnumit korrata. Teie hääletoon, kehakeel ja miimika peavad toetama teie sõnu. Nii annate lapsele igati kooskõlalise teate selle kohta, mida teie arvate lapse käitumisest. Kui teie hääletoon ei toeta teie sõnu, ei pruugi laps öeldut uskuma jääda, tal tekib segadus, sest ta ei tea, kumba tõsiselt võtta, kas häält või hoopis sõnu /enamasti ta valib hääle/. Samuti on väga oluline olla järjekindel. Kui te kasvõi korra lapse vastuvõetamatule käitumisele reageerimata jätate, on tal sellest kerge teha järeldust, et ema keelavad sõnumid ei kehtigi.
Teiseks: lapse kuulamine ja teie selged minasõnumid. Oluline on saada aru, mis on lapse käitumise taga. Lapsed võivad näiteks muutuda agressiivseks ka siis, kui neid liialt palju keelata-käskida. Kuna sõnaliselt laps veel vastu hakata ei oska, otsib ta oma vastupanule ja vihale eakohasena väljendusviisi: väikelapsed valivad tihti löömise, sülitamise, hammustamise vms. Väikelaste puhul on nimetatud käitumised aga sageli seotud tähelepanuvajaduse, armukadeduse jms.
Nii väikesed lapsed ei oska oma tundeid väljendada ega nendega toime tulla, seda peab lapsele maast-madalast õpetama. Nähes, et laps on endast väljas, püüdke tema tundeid sõnastada (ma näen, et sa oled pettunud, vihane, et sa said haiget jmt). Seesugune käitumine annab lapsele teada, et kõik tunded, ka vihatunded, on lubatud ja neid pole vaja maskeerida mõne teise käitumisega. Pikkamööda tuleb mõistmine, ei pea lööma, vaid saab öelda: ma olen kuri! Teie saate ennast selgelt väljendades ja oma tunnetest rääkides, enda eest seistes samuti toetada lapse selge eneseväljenduse õppimist, samuti enese eest seisma õppimist.
Kolmandaks: teie enda vajadused. Kui teie olete sisemiselt rahuolematu (püüdes samal ajal olla hea emme, kes on kogu aeg lapse jaoks kohal), nopib laps üles teie rahulolematuse. Kõik need tunded, mis on vanemate sees, peegelduvad-avalduvad lapses. Kui vanem on väsinud, tige, rahulolematu, pettunud vm (isegi seda kiivalt varjates), siis on kõike sedasama ka laps. Meil vanematena on väga oluline hoida oma vajadused kaetuna, siis on meil hõlpsam tulla toime iseenda ja oma lastega. Ehk oleks vaja ka teil endalt küsida, mis on see, millega te oma elus rahul ei ole ja püüdma seda muuta.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
