Laps hetkel 1a8k vana. Sünnist saati on olnud kehv magaja. Lõpuks kui sai aastasek hakkas kogu öö magama ja see kestis u 2kuud. Siis hakkas jälle tihti ärkama ja rahusts endm magama minu kätt näpistades. Lõpuks hakkas ta nii ka lõuna-ja ööunele jääma. Kui öösel ärkas siis läbi une näpistas ja magas edasi. Mingi hetk hakkas see mind aga emotsionaalselt väga häirima- esiteks ta näpistab väga valusalt ja teiseks magamajäämine ja näpistamine hakkasid võtma kaua aega. Nüüd jälle kehvem periood. Sest hakkas öösel ärkama umbes 1xtunnis et mind näpistada. Saan aru, et see on halb harjumus ja et ta miskipärast rahustab end nii aga mina enam ei jaksa, uned on ebakvaliteetsed ja samas see takistab ka lapsel uinumast sest ta ei suuda näpistamist lõpetada. Nüüd üritan teda saada magama et ei lase näüistada, aga laps ei oskagi uinuda. Olen ta juures silitan, mida iganes, ta ei oska uinuda, ükskõik kui väsinud ta ka poleks. Eile olime õhtul magamistoas üle tunni, ta ei nutnud aga magama ka ei suutnud jääda- aonilt niheles ja ei saanud pikali olemisega hakkama, koguaeg otsis uut asendit. Tulin toast ära- teadsin et järgneb kisa (asi mida ma ei poolda tegelt aga oli murdunud) nuttisröökis oma 10sek siis läksin tagasi, ime aga siis ta suutis kohe magama jääda ilma näpistamata ja magas täna imehästi. Nüüd aga lõunauni käsil, laps oli väga väga väsinud aga jälle ei suutnud uinuda, olime kaua magamistoas, lõpuks tulin temaga välja sest ma ei tea enam mida teha ja kuidas edai käituda, olen ärritunud et laps ei oska suuda uinuda ilma näpistamata. Niigi pühandan talla kogu oma aja, see uneag on minu aeg ja mul ei ole enam seda. Mida ma peaks tegema? Kuidas õpetada ta magama? M lihtsalt ei jaksa enam ja ei näe ka lahendust. Teda võõrutada nõpistamisest on üliraske.
Magamajäämine on väikelapseeas tihti problemaatiline. Alguses gaasid, siis hambad, vahel ei lase last uinuda muud tervisehädad, mida ta ju kurta ei oska, teinekord ärevus, mis on seotud hirmude ja ebamugavustunnetega jne. Lapse erinevates nõudmistes, sh nutu ja miks mitte ka näpistamise kaudu, väljenduvad tema vajadused, sh vajadus teie tähelepanu, hoole ja armastuse järele. Kui laps on päeva jooksul saanud piisavalt kõike, mida ta oma arenguks vajab, kui tema füüsilised ja emotsionaalsed vajadused on kaetud, on päevane uni, õhtune magamajäämine ning ööuni sügavamad-rahulikumad. Lapse muutunud käitumine viitab ikka muutunud tarvetele, mis ehk katmata on jäänud.
Oluline on jälgida, mis millisel ööl laps rahulikumalt magab ja millal mitte, millal näpistab ja millal mitte. Pange tähele, mis eelneb sellele, kui laps halvasti magab ja mis on siis teistmoodi, kui ta magab rahulikult ega näpista. Mis on nn halval päeval teisiti? Seda mitte vaid lapses vaid ka teis endas, teie meeleolus või käitumises? Abikaasas? Kui märkate mõnda detaili, mis siin oluline tundub, püüdke rohkendada neid olukordi/käitumisi, mis lapse magamist tunduvad soodustavat. Ja vastupidi – vähendada seda, mis rahutust, ärrituvust, nutlikust näib juurde tegevat.
Rahutust, nuttu ja ärevust, vanema meelest imelikku käitumist võib tekitada päevane puudus tõelisest kontaktist emaga. Lapsele on emotsionaalne, tõeline side emaga äärmiselt tähtis. Tähtis on ka teie meeleolu. Teie võimalikud pinged, ebamugavustunded ja rahuldamata vajadused on samuti siinkohal olulised, sest laps on väga tundlik, ta tajub ema meeleolu väga täpselt. Kui olete ärev enne lapse magamapanekut, siis tekib ärevus ka lapses, kui teie olete positiivne ja rahulik, on seda lapski.
Näpistamise osas võib tõesti olla tegu harjumisega, aga harjumust saab muuta. Andke lapsele kooskõlaline piirepanev sõnum kohe, kui laps teid näpistab: ai, emmel on valus, nii ei tohi! Teie keha, hääl ja miimika peaksid seejuures rääkima sama keelt – et teile ei meeldi see, nii ei tohi. Ka saate lapse näpistamist ennetada, võttes õrnalt lapse käest kinni vahetult enne näpistamist ja korrates oma sõnumit, miks see teile ei sobi ega meeldi. Kui laps selle sõnumi peale ka nutma hakkab, siis jääge enda juurde, samas mõistmist avaldades, rääkides last silitades või kiigutades: ma saan aru, et sulle ei meeldinud...; sa nutad, sest sa oleksid tahtnud...; nojaa, sulle ei tule uni peale, ilma et... jms. Ema rahu ja kindlus rahustavad enamasti lastki, ka teie hääletoonis avalduv mõistmispüüd on rahustav.
Laps ei tee teile kindlasti meelega haiget, ta lihtsalt uurib maailma, inimesi, reaktsioone.
Inimene toimib väga paljus harjumuse toel. Kui mõni harjumus on kahjulik, on vajalik uue rutiini loomine. Kas laps võiks teie asemel näpistada kaisukaru? Võite ka proovida, kuidas õnnestub lapse magamapanemine issil või vanaemal – kas ka neid laps näpistab? Olge loominguline, et mõelda välja mõni uus rutiin, mis näpistamist asendaks.
Kirja järgi tundub ka, et olete väikese lapse kõrval iseenda hooletusse jätnud. Kuid meil vanematena on väga tähtis seista oma vajaduste eest – siis oleme rõõmsamad ja rahulikumad ja siis on seda ka meie lapsed.
Nüüd jätsin selle "võõrutamise" hetkeks katki, sest see tekkitas liigset stressi, mis halvendas magamajäämist ja und.
Tegelikult hakkas ta end magama näpistama 1a3k siis kui lõpetasime rinna- leidis vst asenduse kuigi rinnast loobus ta ise, ma ei tea mis on võõrutamisraskused.
Ja ta näpistab end alati kõikidele unedele magama, see pole nii, et vaid aegajalt. Ja ta teeb seda ka vanaemaga, kes teda korra ndl hoiab. Kui mina olen olemas, siis ei lepi ta teiste magamapanemisega, teinekord ei saa vanaema ka teda magama. Näiteks ööseks ei saa teda sinna jätta, oleme mitu korda 23 ajal järgi läinud, sest ei uinu vanaemaga, kellega on ka väga lähedane.
Olen teinud selgeks et emmel on väga valus ja palun ära tee, et näpista mõmmit jne, aga see ei aita vaid tekitab kohe nutureaktsiooni, siis silitangi ta kätt ja surun seda õrnalt sirgeks, et ta ei näpistaks. Tundub, et peamegi võõrutama väga väikeste ettappidega, et see üldse õnnestuks.
Ta üldse tahab, et vaid imina panen magama.. issi ei saa kahjuks selles enam osaleda, nagu vanasti. Loodan, et ta lepib vanaemaga ka kuu aja pärast, sest peame 2 ööd eemal olema lapsest. Kuidas teda ette valmistada? Kas on soovitusi?
Aitäh ka eelnevate mõtete eest!!
Kui lapse näpistamisharjumus on kestund viis kuud, siis ei ole võimalik teda sellest võõrutada paari päevaga. Ümberharjumine võtab aega, ja kindlasti on vaja uut rutiini, nii on lapsel lihtsam. Eelkõige on aga vaja teie kannatlikkust ja usku sellesse, et harjumust on võimalik muuta. Kui olete ses osas lootusetu, siis ongi lootusetu. Peaksite töötama oma hoiakuga.
Pakun, et ka see tõdemus, et laps ei jää vanaema juures magama, on pigem täiskasvanute uskumuse abil kujunenud harjumus kui midagi muud.
Mis juhtub siis, kui lapsel ei ole üldse võimalust näpistada? Siis ta nutab. Aga kui kaua ta nutab? Kui laps on endast väljas, on ka minut lapse nuttu emale pikk aeg. Samas on nutt normaalne reaktsioon frustratsioonile, mis lapsel tekib seoses ilmajäämisega millestki, millega ta on harjunud. Laps ei oska öelda, et ta on pettunud, vihane, hirmul - kõik halvad tunded ta nutab enda seest välja, see on tema viis halbadest emotsioonidest vabaneda ja on väga tähtis, et väikelastel selline oskus on.
Mõistagi ei tohi lasta lapsel ülemääraselt nutta - nii võib kannatada saada baasiline turvatunne. Ent oma esimeses kirjas te ka kirjeldate juhust, et lasite lapsel nutta, ta lõpuks rahunes ja uinus. Ehk peaks seda veel proovima?
Last teie kahepäevaseks reisiks ette valmistada ei ole vaja. Kui laps jääb turvalisse keskkonda koos inimesega, kes talle on lähedane, kui kõik rutiinid jäävad toimima endist viisi, siis peaks kõik ilusti sujuma. Lapsed reageerivad ikka neile tunnetele ja võtavad enda sisse need tunded, mida nad teda ümbritsevates inimestes tajuvad. Nii et kui te ise olete seoses eelseisva äraolekuga murelik ja ärev, näete seda peagi ka lapses peegeduvat. Nii et rahulikku ja rõõmsat meelt teile!
