Olen mures oma lapselapse käitumise pärast (poiss 4.a.)-karjub, röögib, tekivad imelikud vihahood.Hakkas ka hilja rääkima. Abikaasa arvates on arenguhäirega ja pahandab minuga, et ma midagi ette ei võta. Lapse ema väga noor ja ise probleemi ei tunneta.
Hea, kui lapsel on tähelepanelik vanaema, kes lapse arengule terasema pilguga vaatab, pealegi kui lapse ema, nagu kirjutate, on väga noor.
See, et laps karjub, röögib, näitab vihahooge ja hakkas hilja rääkima, ei pruugi aga veel arenguhäirele viidata. Mõistagi pole kahtluse korral kunagi liiast konsulteerida spetsialistiga - seega võiksite pöörduda lastepsühholoogile.
Tihti on aga teie poolt kirjeldatud käitumise taga lapse rahuldamata vajadused. Esimesed küsimused lapse emale ja teilegi, kes te ilmselt lapsega tihti kohtute, on järgmised: kas lapse eakohased emotsionaalsed vajadused on kaetud? kas laps saab piisavalt tähelepanu, kas tema vajadustega arvestatakse? kas laps tunneb end piisavalt turvaliselt? kas lapsel on kindel tunne, et ta on tähtis, et temast hoolitakse? Kas tal on piisav kontakt emaga: kas laps ja ema on emotsionaalselt lähedased, on neil ühistegevusi?
4-aastane ei oska veel oma tunnetega ise toime tulla, ebamäärane paha tunne kehas, mida võivad tekitada väga erinevad seisundid (mis on reeglina seoses rahuldamata vajadustega), panevad teda reageerima eri moel, tihti nõnda, et last ümbritsevad lähedased inimesed ärevusse satuvad ja endalt küsivad: mis meie lapsega küll lahti on, on ta ikka normaalne?
Esimene abi lapsele, kes "karjub, röögib" - nagu te kirjeldate - on tema tunnete peegeldamine, mis käib olenevalt olukorrast viisil: ma saan aru, et sa oled kuri; sulle ei meeldinud, et...; sa oleksid tahtnud hoopis..., sa oled pahane, sest..., sind teeb kurvaks, et... Seesugused lapse sees toimuvat mõista püüdvad laused aitavad tal aru saada, et pahal tundel tema sees on nimi, et teda püütakse mõista ja mis eriti oluline - et tundeid tunda ja välja näidata on täiesti normaalne.
Samas tuleb tähelepanu pöörata sellele, et lapse eakohane arenguline vajadus olla mõistetud, kaitstud ja aktsepteeritud oleks kindlasti kaetud. Isiksuse areng ei saa toimuda ilma ei-ütlemisteta. Kui lapse ja vanema arusaamad on erinevad, on keeldude-käskude või käegalöömise asemel efektiivsem last kuulata, et aru saada tema tegelikust vajadusest, selgitada ka enda omi ning siis püüda otsida ühiseid lahendusi. Lastel on tihti nutikad lahendused paljudes olukordades ning kui tema lahendus ka vanemale sobib, tunneb laps end aktsepteerituna, õpib võtma vastutust ning on ka koostöövalmim.
Ei suur ega väike inimene ei tee midagi niisama. Laps, kes käitub teie poolt kirjeldatud moel, on hädas ja talle tuleb appi minna. Üks osa abist on tunnete peegeldamine ja püüd mõista tema tegelikku vajadust ehk karjumise taga oleva sõnumi tähendust. Teine osa abist on piiride panemine. Kui laps vihahoos teid lööb või asju lõhub, siis tuleb talle öelda EI, samas selgitades, kuidas lapse antud käitumisviis mõjutab teid. Kui lapsi keelata lihtsalt lausega ei tohi!, siis nad ei saa aru, miks ja kipuvad käitumist kordama. Lapsel on raske mõista, et tema käitumine mõjutab teda ümbritsevaid inimesi, ta alles õpib empaatiat. Selged piirid, mida tohib, mida mitte ja miks, on lapsele hädavajalikud. Küsimus on vaid selles, kuidas neid piire panna. Kui vanema ja lapse vahele on lisaks armastusele-hoolivusele ka head koostöösuhted, on tore üheskoos kasvada ja areneda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
