Minu neljane tütar vihastab iga situatsiooni peale, kus talle midagi keelatakse või kui asjad ei ole nii nagu tema soovib. Tavaline on asjade loopimine,nutmine ning jalgu trampides oma tuppa minek. Samas läheb see tal ruttu üle.Näiteks on meil igaõhtused tülid teleka puldi pärast. Ma olen talle rääkinud, et teleka vaatamine ei ole hea silmadele ja ta võiks teisi toredaid asju teha nagu näiteks joonistada või minuga koos midagi mängida. Mõnikord jonnib ta sellepärast, et õhtusöögiks ei ole frikadellisuppi tehtud ja jälle trambib jalgu ning läheb oma tuppa. Selliseid situatsioone kus ta igale asjale nii tormiliselt reageerib on päeva jooksul päris palju. Sama kergesti ärrituv on ta ka lasteaias ning läheb seal peale tüli omaette mängima. Olen püüdnud talle küll alati kõike seletada aga mulle tundub, et tema reaktsioonid on liiga ägedad ning võivad edaspidi tal endal takistada teiste lastega suhtlemist.
Kas laps seda ei küsi, et miks te siis ise telekat vaatate? Meil oli sellline lugu, et laps (5 a) ei pannud rihmasid autos kinni. Iga kord pidin ütlema. Siis rääkisin talle pika loo sellest, kuida autotehastes autosid katsetatakse ja ka rihmasid testitakse ja vaadatakse kui suuri lööke inimesed kannatavad. Laps kuulas suure huviga. Arvasin, et nüüd on probleem lahendatud ja rihmad saavad edaspidi kinni. Aga võta näpust.
Siis sain äkki aru, et kui ma ise vaid pooltel kordadel kinnitan rihmad, siis ma ei saagi lapselt oodata, et ta midagi muud teeks. Täna siis tuletame üksteisele kordamööda meelde, et rihmad tulevad kinni panna.
Jonnimisega oli meil nii. Laps tahtis magustoitu süüa enne kui suppi. Õigupoolest läks supiga veel 5 minutit aega. Mina ei lubanud. Selle peale teatas laps, et ta vihkab mind. See mõjus mulle kohutava solvanguna. Kuulsin ennast talle ütlevat, et emale ei öelda nii, kuigi teadsin, et see on tobedaim vastus. Täna (peale perekooli) suhtun sellistesse asjadesse hoopis teisiti. Kõigepealt tean, et lapse sõnum oli hoopis midagi taolist - see on nii ebaõiglane, et sa ei luba mul magustoitu süüa, ma nii väha tahaksin just praegu magustoitu. ja ma ei lähe enam vihaseks. Saan tast aru. Ise ju käitun mõnikord analoogselt, tahaksin öelda mehel, et olen kurb, et sa nädalavahetusel tööd tegid, aga ütlen hoopis midagi muud.
Ma ka ei tea. Samas lapse igal käitumisel ei ole alati mingit suurt vajadust taga. Ta lihtsalt lollitab toiduga, ei söö jne. Ta tahab närve lihtsalt proovile panna ja kõik. Mina arvan, et see et ma iseennast maha surun ja ei vihasta enam, ei ole mingi lahendus. Ma ju tahan ka normaalselt olla!!!
Tundub, et osa lapsi lihtsalt vajavad ja nõuavad rohkem tähelepanu. Ühest küljest võttes võiks seda aktsepeerida kui tema omapärana, tõenäoliselt kaasneb sellega ka palju positiivseid omadusi (näiteks minu lapse sarnase iseloomu teine hea pool on suur iseseisvus); teisest küljest jällegi ei tohiks lubada tal ka sinu vajadusi mutta trampida.
Lohutuseks võin öelda, et sellele probleemile lahenduse otsimine arendab sind ennast väga palju. Ja vahetevahel tuleb lihtsalt jonni kannatada et oma kasvatamisega kuskile jõuda.
Usun, et laps vajab ikkagi ennekõike hoolivust, ja seda tunnustuse näol. Kui sa prooviksid tähele panna hetki, mida kindlasti on, kui ta näiteks vastuvaidlemata midagi teeb või teeb midagi, mis näitab, et ta teistega arvestab.
4-aastased on sageli "magusas" jonnieas. Seda võib seletada ka lapse füüsilise arenguga, sest aju, mis on meie käitumise kontrollkeskus, ei ole veel täielikult küpsenud. Ehk siis teisisõnu ongi lapsel raske oma tujudega toime tulla.
Lisaks sellele on lapsel seoses minateadvuse kujunemisega suurem soov piire testida ja tunda, kui kaugele millegagi minna võib. Ehk siis tegu on omamoodi "võimuvõitlusega" ja teiste inimeste proovilepanemisega (seda teevad muide ka täiskasvanud!) ja see on loomulik.
Kindlasti on nende olukordade toimetulemise aluseks oma "tassi täitmine". Peab olema jõudu ise rahulikuks jääda ja rahulikul moel mina-sõnumeid edastada või siis aktiivset kuulamist kasutada.
Lapse jonniviha taga võib olla mitmeid muid tundeid nagu näiteks pettumine, et millestki ilma jäädi, solvumine, et teised võivad teha asju, mida tema ei või jne. Selleks, et laps iseendast aru saaks, on meil kasulik talle aktiivse kuulamise käigus tagasisidet anda. Kuidas muidu ikka laps õpib oma tundeid analüüsima ja neist aru saama!
Kindlasti nõustun mõttega, et vanem on ise suur eeskuju. Laps mudeldab vanema pealt rohkem, kui me arvata oskame. Kui vanem nõuab lapselt asju, millest ta ise kinni pidada ei suuda, siis see tekitab trotsi ja segadust. Lapsele võib ka õpetada, kuidas mingeid olukordi lahendada - näiteks tülisid sõpradega. Rääkida, milline mõju on sellel, kui sa ise teiste suhtes kiuslik oled jne. Ja neid jutte peab paraku rääkima mitmel korral, siis on alles kindel, et see käitumine kinnistub.
Toon välja ka Helena mõtte, et hea oleks kinnitada lapse positiivset käitumist. Kohe kui märkate hetke, mil laps ei hakkagi tavapärast jonni ajama, võiks talle selle kohta positiivset tagasisidet anda. "Mulle meeldis see, kuidas sa täna oma sõbraga tekkinud arusaamatuse lahendasid. Ma olen sinu üle uhke!". Laste suurim soov on ju vanematele meeldida, andkem siis talle seda teadmist, mis meile meeldib
