Tean küll, et küsimus kõlab veidralt ja mittetäiskasvanulikult, aga mis teha, kui säärane tunne ründab, eks
Poeg, 3.5-aastane, oli varem suur löömamees, ent ajapikku on kõne paremaks muutunud (kõne on olnud kaua ebaselge) ning suure selgitamise tulemusel ("võid sõnadega väljendada, et oled pahane/vihane, aga lüüa ei tohi") on kätega rääkimine enam-vähem kontrolli alla saadud. Praktiliselt kõigiga peale minu, s.t. lapse ema. Kui emotsioonid üle keevad (ja aeg-ajalt ikka juhtub) ning ma üritan sekkuda, siis lööb (hammustab) mind ja on silmnähtavalt mu peale vihane/solvunud. Tavaliselt otsib lohutust isa käest, mida ta ka sealt saab ning mina jään nn kurjaks emaks. Ning mind mõjutab sageli säärane käitumine nii, et ma ei taha tema vastu tavapäraselt lahke olla, nt ei võta tal magama jäädes ümbert kinni või ütlen, et ei taha temaga mängida mõnda mängu, mis talle sel hetkel rõõmu teeks.
Toon näitena seiga, kus lapsel tekkis oma sõbraga tüli (põhjust ei teagi). Leidsime nad mõlemad nutmas ning üht ja sama (teise lapse) mänguasja sikutamas. Selgitasin oma lapsele, et teise mänguasja jõuga tirida ei saa, üksnes jutuga ning üritasin teda õrnalt mänguasjast vabastada. Selle peale pöördus ta kogu oma vihaga minu vastu, üritades mind lüüa, hammustada, küünistada jne. Rääkisin, et mulle ei meeldi, kui ta mind hammustab; et sõnadega võib oma pahameelt väljendada, ent see ei aidanud. Lisasin, et kui selline käitumine ei lõpe, peame koju ära minema (lapsele on korduvalt selgitatud, et igasugune viha ja emotsioonide väljendamine, sh nutt ja kurja häälega rääkimine, on lubatud, küll aga mitte löömine või vägivald üldse). Selle peale jooksis ta haavunult isa rinnale nutma ning "süüdlaseks" muutusin mina. See tekitas minus solvumistunde. Esiteks selle tõttu, et laps mind jätkuvalt lööb ning teiseks, kuna ta läheb isa juurde lohutust otsima (ja saab seda), nagu esitaks ma karmi emana ületamatuid ja ebaõiglaseid nõudeid. Ja siis olin ise nagu väike laps oma lapse peale solvunud, s.t. ei tahtnud temaga lobiseda ega tal ümbert kinni võtta (mida ma tavaliselt teen teda magama pannes). Ütlesin, et olen solvunud sellise käitumise peale ja ei taha praegu tema soovidele vastata.
Last ennast see ei häiri, et ma ütlen, et olen pahane või solvunud või kurb. Hetkel oli tema peamine mure, et homme kõigele vaatamata päkapikk tuleks Jäi magama ja ärkab homme rõõmsalt, veidi ehk häiris, et pidi teistmoodi magama jääda, ent mitte oluliselt. Mina ise aga saan aru, et olen ikka veidi väiklane küll. Võiksin ju ilmselt asjast üle olla. Aga samas, kas ja kuidas siis laps hakkab aru saama, et ka tema käitumisel ja reaktsioonidel on tagajärjed ja mõju? SEstap siis päringi, et kas ja kuidas lapsevanem oma solvumist/pahameelt/nukrust võiks ja peaks väljendama ning kuidas nende tunnetega toime tulla (kuhu neid kanaliseerida)?
Väga tore, et õpetate pojale tunnete väljendamist. Lapsed kipuvad oma vajaduse eest seisma jõudu kasutades (lüües, hammustades, mänguasja teise käest vägisi ära tirides jms), ent kui õpetame neile, kuidas enda eest seista rääkides ja sõnalisi kokkuleppeid tehes, võtavad nad pikapeale selle malli omaks. Oluline on, et me ka ise sama mudelit järgiksime. Vahel juhtub, et lapsevanem sakutab suuremat last, kes just nooremale liiga tegi, öeldes, et ei tohi väiksemale haiget teha – märkamata, et ka ta ise tegi just äsja sedasama.
Nii et kui üritate mõnd mängukanni „õrnalt vabastada“, siis mina näen siin ikkagi ka jõu, mitte vaid sõnade kasutamist.
Laste konfliktide vahendamine on mõistagi keerukas. Tähtis on meeles pidada, et vanema ülesanne ei ole asuda kohtumõistja rolli (sina mine teise tuppa ja sina anna traktor tagasi jms), vaid vahendaja omasse. See tähendab, et tuleb laste vahel olla justkui tõlgiks, et selgitada välja kummagi tegelik vajadus ja seista selle eest, et lapsed teineteisest aru saaksid.
Nt nii: mida sina tahtsid? Selge, sa tahtsid nukuvankriga poodi sõita. Ja mida sina tahtsid? Ah nii, sina soovisid nuku magama kiigutada. Mis me võiksime teha? Sel moel laste vajadusi uurides saame suunata lapsed lahenduselt (selles näites nukuvanker) vajaduse peale (üks tahab kiigutada, teine sõita). Vajaduse kaudu on võimalik leida selliseid lahendusi, millega kumbki rahule jääb ja tihti on siin lastel endalgi loovaid ideid pakkuda, võtke vaid aega nende kuulamiseks.
Inimene, ei suur ega väike, ei tee midagi põhjuseta. Ikka on meie käitumiste taga vajadused. Kirjeldate, et kui poeg läheb pärast tüli isa juurde lohutust leidma, siis teie tunne on solvumus ja süü. Ilmselt olete pahane nende mõlema peale. Ent kõik see, mida olete pojale selgitanud, kehtib ka teie enda kohta: kõik tunded, mis te tunnete, lihtsalt on, neid tuleks aktsepteerida ja püüda mõista, mis peitub nende taga. Solvumine on normaalne tunne nagu iga teinegi, kuid end aidata tahtes peaksite mõtlema, millised teie katmata vajadused on nende emotsioonide taga.
Ilmselt soovite olla hea ema ja abikaasa, soovite, et teid mõistetaks ja ära kuulataks, et teie seisukohtadega arvestataks jne. Selles olukorras on kohane oma tundeid ja mõtteid ka mehele näidata, öeldes näiteks midagi seesugust: poeg jooksis sinu juurde, kui mina püüdsin talle õpetada, kuidas tüli rahulikult lahendada. Kuna talle minu pakutud variant ei sobinud, hammustas ta mind ja tuli siis sinu juurde. Ma saan aru, et lapsele ei pruukinud minu lahendus sobida, kuid selles olukorras ootan ma sinu toetust endale. Kui sa last nüüd lohutad, siis sa justnagu tühistad minu sõnad. Ma ei soovi olukorda, kus mina olen kuri ema ja sina oled hea isa. Ma soovin, et saaksime lapse kasvatamist puudutavas omavahel läbi rääkida.
Ehk ei ole teie mees ja lapse isa (kui laps jookseb teie juurest tema juurde) lihtsalt selle peale tulnud, et poisile öelda: ma saan aru, et sulle ei meeldinud, et emme nii tegi. Sa oled nüüd emme peale pahane. Kuid mulle ei meeldi, kui emme ja sina omavahel riidlete ja teineteise peale solvunud olete. Mis me üheskoos saaksime teha, et see nii ei oleks? Nii õpib laps maast-madalast, et kõigi vajadused on tähtsad ning et eriarvamuste puhul on mõistlik sõlmida kokkuleppeid.
Kehtestamist nõudvates olukordades juhtub, et vahel me ei anna endale aru, kelle suhtes kehtestav sõnum teele saata. Kui tunnete, et teie probleem tekib seoses mehe käitumisega, peaksite sõnumi saatma talle, kui lapsega – siis lapsele.
Loomulikult on igati kohane näidata lapsele, mis mõju on tema käitumisel teile – kuidas ta muidu sellest aru saakski? Kui oma tundeid aktsepteerite ja need sõnadesse panete, siis nad ongi juba suurel määral „kanaliseeritud“. Tundeid ei saa keelata. Selle asemel, et mõelda - kuidas ma küll lapse peale solvuda võin - uurige oma tunnete tagamaid.
Hoopis teine olukord on aga, kui nood olukorrad (ja teie tunded, rahulolematus jms) korduvad ja ei laps ega mees oma käitumist ei muuda, sest neil on omad pakilised vajadused teha/käituda just nii nagu nemad seda teevad. Sel juhul on kehtestamisest vähe ja tuleb asuda konflikti lahendama.
Jäi magama ja ärkab homme rõõmsalt, veidi ehk häiris, et pidi teistmoodi magama jääda, ent mitte oluliselt. Mina ise aga saan aru, et olen ikka veidi väiklane küll. Võiksin ju ilmselt asjast üle olla. Aga samas, kas ja kuidas siis laps hakkab aru saama, et ka tema käitumisel ja reaktsioonidel on tagajärjed ja mõju? SEstap siis päringi, et kas ja kuidas lapsevanem oma solvumist/pahameelt/nukrust võiks ja peaks väljendama ning kuidas nende tunnetega toime tulla (kuhu neid kanaliseerida)?