Tere,
Olen pikemat aega väga hädas oma 3 ja 6 aastase lapsega. Püsivaks probleemiks on see, et neil on kogu aeg väga paha ja viril tuju. Kas siis mõlemal korraga või ühekaupa, aga kodus veedetud nädalavahetustel ei teki sageli momentigi, mil üks või teine ei jauraks või siis nad seda koos ette ei võta. Mõnevõrra on olukorrad sarnased mõningate varasemate postitustega – kisa (vabandust, julgen öelda metsik röökimine) järgneb igale pisemale ebaõnnestumisele (nukk vajub istudes küljeli, pisem ei oska keerulist sõna välja hääldada, mahl on vale pildiga tassis jne). Suurem istub hommikul kui võimalus antakse pool tundi paljalt vannitoas, sest riided on ebamugavad. Oleme kogu garderoobi välja vahetanud kvaliteetsete puuvillaste riiete vastu, aga miski ei sobi, kõik on lihtsalt nii ebamugav. Kui ühel päeval sobib, siis järgmisel kindlasti mitte. Pooled ostetud riietest jagame kasutamata kujul laiali, sest laps lihtsalt väänleb nendes hüsteeriliselt. Hoida ei taha ka keegi neid eriti võtta sest kahekesi suudavad nad üsna kiirelt üksteist üles keerates suure kaose tekitada, niisiis puudub endal võimalus aega maha võtta muus kontekstis kui tööl. Tunnen, et pidev negatiivsete meeleolude keskel elamine mõjub muserdavalt. Mees on valdavalt tööasjus Eestist eemal ja temast eriti abi ei ole. Mõnevõrra hoiab olukorda kontrolli all hoolikas sõjaväelise korra planeerimine ja kujundamine, st väga selged reeglid ja rutiinid hommikul ja õhtul. Aga halva tuju vastu ei oska ma midagi eriti ette võtta, ausalt öeldes mõnikord tõusen varem üles ja ootan hirmuga millal esimene vasaku jalaga voodist tõuseb ja teisele sellega ribidesse tonksab.
Kindlad rutiinid on lastele ja ka kogu perele kindlasti vajalikud, sõjaväeline kord siiski mitte (ei tea küll, mida täpselt selle all mõtlete, aga viitab ilmselt ühepoolsele käsuliinile?). Kas olete ka püüdnud lapsi kaasata koduste reeglite kehtestamisse läbirääkimiste ja kokkulepete teel? Lapsed (ja üldse inimesed) on hoopis enam valmis kinni pidama kokkulepetest, mille sõlmimises nad ise osalised on olnud.
Kui teie vanemana aina ise ütlete, kuidas olema peab, siis võtate sellega endale ka kogu vastutuse selle eest, et nii läheks. Ainuisikuline kontrollimine ja vastutamine – kirjutate ju ka, et mees on valdavalt eemal – võib ajapikku väsitavaks muutuda, tekitada pahameelt nii laste kui ka iseenda vastu. Ja see pahasus hakkab peagi suhetest ka välja paistma. Nii et seda mudelit peaks hakkama tasapisi muutma, esiteks laste tähelepaneliku kuulamise kaudu, et paremini aru saada, mis nendega toimub, teiseks enda piiride selge näitamise kaudu, et lapsed saaksid aru, mil moel nende mingid käitumised teid mõjutavad.
Kui kipute käega lööma (kirjeldate hüsteeritsemist ja hommikust hirmu enne laste ärkamist), siis see pole väljapääs, sest lapsed vajavad piire. Oma n-ö ülepiiri käitumistega nad ju hüüavad teid omal moel appi: mina ei tea, kust piir läheb, palun aita mind! Neile käitumistele, mida te tõesti sallida ei suuda, peaksite ka panema kindla piiri ja olema seda nõudes järjekindel. Samas on kindlasti vaja arvestada, et kuigi meil vanematena on kätte antud suur võim, peaksime sellega siiski sel moel ümber käima, et lähedased, soojad ja usalduslikud suhted alles jääksid. Väärikus on ilus sõna: vanematena peaksime säilitama eneseväärikuse, ka seda kaudu, et me lastele piire pannes nende eneseväärikust ei riiva. Kui õpite lastega kokkuleppeid tegema, on lootust, et olukord muutub.
Teisalt peaksite tähele panema, et lapsed peegeldavad enamasti küllalt täpselt oma vanemate tundeid. Nii et kui lapsed on virilad ja pahurad, teineteise peale tigedad, siis osaliselt on see teis toimuva peegeldus. Ilmselt olete ka ise märganud, et kodus valitseb helgem meeleolu siis, kui teie vajadused on paremini kaetud. Just seetõttu on väga oluline teil seista oma vajaduste eest. Kui teie sisemine tegelik meeleolu on rõõm, rahulikkus, sõbralikkus, on rohkem lootust, et lapsedki paremas tujus on.
Niisiis on teil vaja endale esitada mitu tähtsat küsimust enda elu kohta. Kuidas olete rahul oma paarisuhtega? Kas oleks meest ja laste isa rohkem pereasjadesse kaasata? Milline on toetav sotsiaalne võrgustik teie ümber, kas teil on võimalik leida emotsionaalset tuge ja mõistmist ajal, mil mees eemal on? Kui palju aega saate pühendada vaid iseendale: hobid, sõbrannad, trenn, jalutuskäigud jms? Praegu tundub toimivat kinnine ring: teie rahulolematus peegeldub lastes, laste oma teis... Kui õpite täitma oma tassi, st enda vajaduste eest seisma, siis on lootust ka koduste meeleolude muutusele.
