.mul laps kohe 3a ja nagu hull...vaidleb ja manipuleerib ja eriti hull on õues..lihtsalt jookseb ei vaata ka kas ma tulen või kus ma olen ja kui hõikan et auto või et oota emmet ka s siis ei tee väljagi ..ainult räägib vastu ja mul juba jõuetuse tunne .....no ei jaksa enam..mida olen valesti teinud ta kasvatamisel...ta räägib palju ja olen püüdnud seletada aga ta ei tee väljagi kui üritan rääkida otsin alati silmsidet aga ei saa...
Kolme-aastane on väga liikuv ja uudishimulik, seda kindlasti. Olete mures, kui laps niiviisi tormakalt käitub, siis võib midagi juhtuda. Vahel lapsed iseseisvamaks muutudes käituvad ettearvamatult ja seega teevad vanemate elu keeruliseks. Võib ju ka nii mõelda, et ta tunneb end piisavalt turvaliselt ega tunneta ohtusid, seetõttu ei vaja pidevalt emmega kontakti, käest kinni hoidmist jms.
Teile aga siiski teeb muret, et ta vaidleb ja teda on raske korrale kutsuda, kui vajalikuks peate. Olete püüdnud seletada, kuid tulutult. Kahjuks ei tea ma, mida Te veel olete püüdnud teha, seda enam ei taha oletada, mida Te valesti olete teinud. Küll aga tean, et vahel vanemad lähevad liiale oma pikkade seletuste ja monoloogidega, mis sageli on pigem moraalijutlus, lapse süüdistamine ja etteheidete tegemine.
Niisiis, võiksite läbi mõelda, kuidas lapsega rääkida. Kui olete mures ja soovite last piirata, temaga kokkuleppeid sõlmida, end arusaadavaks teha, siis parim viis on teha seda mina-keeles, lühidalt ja konkreetselt. Näit. "ma tahan, et hoiad mul käest kinni, kui üle tee läheme, siis on mul kindlam tunne".
Selgituse järgi on hea saada lapselt tagasisidet, kuidas ta aru sai, näiteks reeglist: joosta võib vabalt ringi laste mänguväljakul, kaugemale läheme vaid koos jne. Kui laps on väga elavaloomuline ja ümbruses palju ohtusid ja takistusi, siis tasub mõelda, mida saaksite teha, et talle sobivamat keskkonda pakkuda, kus ei pea teda pideavalt keelama.
Jälgige, kas on olukordi, kus laps on rohkem vastuvõtlik Teie jutule ja mis on siis teisiti. Mida õigupoolest laps ise räägib? Kui ta juba palju räägib, siis on hea keskenduda talle, mida ta vastu väidab, mida vajab, kuidas aru saab sellest, mida Te temalt ootate. Kui laps kogeb, et Teie temast aru saate, siis on ta ka vastuvõtlikum sellele, mida temale öelda tahate. Seega lisaks omapoolsetele selgitustele, aga ka nõudmiste esitamisele, on oluline kuulata ära ka laps (seega väga vajalik on rakendada aktiivset kuulamist: sõnastage ümber, kuidas lapsest aru saite, peegeldage tema tundeid).
Kirjeldate veel, et otsite lapsega silmsidet, kuid ei saa. Jälgige, kas eriti raske on temaga pilkkontakti saada siis, kui Te talle selgitate, mida ta teha ei tohi ja kas just see võibki talle olla raske taluda. Kas silmsidet väldib ta ka muudel hetkedel, näiteks kui tema tahab midagi öelda? Samuti siis, kui proovite teda kuulata? Kui laps peidab pilku siis, kui ema pahandab, siis on see ilmselt loomulik reaktsioon, piinlik ja ebamugav ju.
Võimalik, et esitasin siin kirjas mõtteid, mis Teie kohta ei käi või teadsite juba niigi. Loodan siiski, et saate oma elavaloomulise lapsega kontakti ja seada ka piire, et tunda end vähem murelikult.
