Minu 3,5-aastane tütar hakkab väga kergesti kõikvõimalike pisiasjade peale nutma ja mulle tundub, et see on järjest süvenev. Need pisiasjad võivad olla misiganes, kui ta midagi ei saa, ei oska, ei taha, näiteks: ei saa saapaid jalga või jalast ära (isegi ei proovi või ei vihasta), telekast lõpevad lastesaated ära, on hommikul unine, ei taha lasteaiast ära tulla, ajab midagi maha või endale riiete peale, trepist üles tulles on jalad väsinud, mina ei oota teda trepi peal järgi jne. Ja kui küsin, et miks ta nutab, siis ta vastab, et ei tea. Jube närvesööv ja väsitav on see, kui hommikul ärgates algab päev nutuga ja lasteaeda järgi minnes on esimene asi näha nutvat last ja õhtul kodus on veel mitu pisasja, mis asja jälle nutuks pööravad. Vahel on nii, et kui küsin, et milles asi ja miks ta nutab, siis vastab, et ei tea. Ma olen seletanud, et proovigu vähemalt, ärgu andku kohe alla ja hakaku nutma aga see ei aita. Samas ka ei pahanda, kui midagi läheb maha või riiete peale. Kohati on tema käitumine justkui teeseldud abitus, et siis mina kõik ette-taha ära teeksin aga ma ei ole sellega nõus. Ega ma temalt võimatut ei nõuangi aga arvan, et nii suur laps saab väga edukalt paljude asjadega ise ka hakkama. Muidu on ta julge, seltsiv ja hästi kohanev laps. On äkki häid soovitusi, kuidas sellele nutukoorile saaks piirid peale panna?
olukord, kus laps väga sageli nutab, on vanema jaoks emotsionaalselt raske ning kui see toimub väga sageli ning justkui põhjuseta, on see tõesti ka väsitav. On täheldatud, et laste puhul võib olla nii, et alguses on nutmisel konkreetsem põhjus, kuid ühel hetkel võib nutmisest saada ka toimetulekuviis. Siis ongi nii, et mõnikord nutab selle pärast, et mingi konkreetne asi teeb muret-haiget ja teinekord seetõttu, et niimoodi tuleb mingi väiksema asjaga edukamalt toime. Ja nendel olukordadel on vanemal endal raske vahet teha ja väikesed lapsed ei oska meile ise seda seletada ka.
3,5-aastane laps võib tunduda juba päris suur, kuid uute oskuste õppimine on siiski nende jaoks suur töö ning mõnikord ei tule uute, juba hästi äraõpitud oskuste kasutamine välja (nt. kui olla unine, keegi kiirustab takka, tervis on kehva või tuju halb). Siis on lapse jaoks abi sellest kui kas teda aidata (nt kui on ikka hommikul väga kiire) või siis kasutada tema tunnete/mõtete peegeldamist (nt. sa vist ei taha täna….; sulle ei meeldi….; sa vist kardad, et……). Kui laps saab aru, et vanem teda mõistab, on tal parem olla ning ka turvalisem ja ta rahuneb aja jooksul maha ning on rohkem valmis raskusi ületama. Kui teda n.ö takka õhutada hetkel, millal ta nutab (nt öeldes ära anna alla, pinguta veel), siis võibki just olla, et laps tunneb ennast veelgi õnnetumana ja ei hakkab veelgi rohkem nutma.
Kirjutate, et laps ei oska öelda, miks ta nutab. See on nii väikeste laste puhul tavaline ja sageli jäävad oma halva tuju põhjendamisega hätta ka täiskasvanud inimesed. Samas on tõesti vajalik teada vanemal, miks laps nutab. Siinkohal ongi abi sellisest suhtlemisoskusest, mida nimetatakse peegeldamiseks. Kui te ei ole veel lugenud, siis soovitan lugeda Th.Gordoni raamatut „Tark lapsevanem“, kus on kõigest sellest juttu ja ka näiteid, kuidas seda kõike igapäevaelus rakendada.
