Meil on kaks poissi (1a.3k ja 2a. 2k). Oleme neid lapsendamas ja ligi viis kuud elavad lapsed meiega. Viimased neli kuud on meie ööd olnud rahulikud, st paneme lapsed kell üheksa magama ja lapsed ärkavad alles hommikul pool üheksa. Mõni kord oli ka lühiajalist nuuksumist, millele me ei reageerinud. Ühel ööl aga hakkas laps tugevalt nutma ja kuna mulle tuli see uudsena ja erakordsena, siis läksin vaatama, et mis juhtunud oli. Laps istus voodis ja oli enda body`l luku lahti teinud. Mulle tundus, et nutu põhjuseks oligi see, et ta ehmus sellest et lukk lahti oli. Tõmbasin luku kinni ja laps magas rahulikult hommikuni.
Edasi oli nädalajagu rahulikke öid, aga paaril viimasel ööl on vanem poiss ärganud mitu korda pärast uinumist üles. Magame eri tubades ja meid äratab lapse nutt. Nutt ise ei ole eriti "õnnetu". Tundub kuidagi punnitatud, kuna selles esineb pause, nagu kuulataks kas toimub midagi. Alguses läksime laste tuppa ja sellest juba piisas, et voodis istuv nuttev laps end ise pikali keeras, nii et tuli vaid tekk peale panna ja pai teha. Eilne öö oli aga päris jube, kui laps aina uuesti nutma hakkas. Proovisime ka, et kas nutt lakkab ise , aga umbes 20 minutiga see ei lakanud ja vaikus tuli jälle kohe, kui ukse avasime.
Mingeid muutusi meil päeva- ja reeglite reziimis ei ole ja uneelsed rituaalid on ka kindlad. Laps telekat ei vaata ja päevi täidavad loodus ja loomad.
Kas tegu on mingite painajatega? Lapsel on praegu "ei taha" ja väiksema venna suhtes kadeduse ajajärk . Mõni kord on nutus ka sõna "ei" esinenud.
Kas peab kohe lapse juurde minema, kui ta nutma hakkab, või tasub näiteks 5 minutit oodata lootes, et ta uinub ise?
Öösiti elavad lapsed enamasti läbi päevasündmusi ja nende sündmustega haakuvaid varasemaid kogemusi, mis kerkivad esile alateadvusest. Suuremal poisil on käes periood, kus ta õpib tundma mõistet „mina“ ning ta kogeb iseseisvumise stressi. Iseseisev olemine on ühelt poolt nii tore ja ahvatlev, kuid teiselt poolt ka väga hirmutav, sest turvalisest tuleb lahti lasta ning kogeda uut. Kindlasti on lapsele abistav, kui paigas on selge ja eakohane päeva- ning reeglite režiim, olemas on omad rutiinid. Kuid arengust tingitud stress on paratamatu ning siin saate last aidata ainult teda hoides ning turvatunnet pakkudes. See, et nuttev laps rahuneb ainult teie ilmumise peale, on väga hea märk. Erutavad sündmused unes on teda äratanud ja teie kohalolek loob piisavalt turvatunnet, et uuesti uinuda. Kindlasti ei soovita lasta lapsel pimedas või hämaras toas üksinda pikka aega nutta. See vähendab suurel määral tema turvatunnet ja usaldust maailma vastu. Samas ei maksa tormata ka esimese nuukse peale. Kuid ka 5 minutit on liiga pikk aeg, kui laps kogu aeg nutab.
Päevasel ajal võite oma väikemeest jälgida ning neil hetkedel, kui emotsioonid üles lähevad (ei, ei taha, ei anna jne.), siis kuulake teda empaatiliselt. St. peegeldage talle sõnadega (lihtsalt ja lühidalt) tagasi seda, mis temaga toimub. N: „Sa ei taha, et venna sinu autot võtab? Sa oled kohe täitsa kuri! Sa tahad sellega praegu ise mängida? Anname vennale hoopis selle teise auto?“ jne. Kükitage tema juurde, hoidke teda. See annab lapsele märku, et teda mõistetakse, et tema tunded on ok ning sellega koos väheneb koheselt ka stressitase. Nõndamoodi päevast pinget koheselt maandades jääb ehk öisteks läbielamisteks vähem järele.
Olen kaks nädalat proovinud erinevaid omapoolseid käitumisi. Nädal aega püüdsin jonnidele vastata vaid nalja, kaasamise, tähelepanu körvalejuhtimisega, st leebemalt . Teine nädal kasutasin lisaks ka kõvemat häält. Pean ütlema, et öistes ärkamistes mingit muutust ei ole olnud. Olen lisaks veel selle asemel, et last niisama tekiga katta, teda hoopis potile toonud, kuhu ta ka pea kohe pissi teeb.
Kas võib olla, et lapsel on hoopis pissihäda ja ta väljendab seda röökimisega. Päeval käivad lapsed regulaarselt ja enamasti ka vastupuiklemiseta potil ja mähe on üldiselt kuiv.
Minu arvates saab rohkem tähelepanu just vanem poiss. Mängin lastega palju ja tavaliselt istub just tema mul süles ja me suhtleme intensiivselt. Väike poiss mängib samal ajal mänguasjadega ja tuleb vahetevahel minu peale ronima (käia ta veel ei oska) ja suhtlema.
Kas on õige reageerida "ei tahadele" sõnadega, et "siis seda ( järgnevat asja, mida ta teab) ei saa", või "siis anname /teeme/paneme vennale"?
Näiteks, kui peale potitamist hakkab laps riietumise ajal võnsklema, siis ütlen, "et sul on siis pissi häda ja mine potile tagasi, kui sa riideid ei taha". Või kui keset söömist tuleb "ei taha", siis minu ütluse peale "tõuse siis püsti ja mine mängima/potile", hakkab lusikas jälle liikuma suu poole.
Kas on hea väiksema venna head käitumist eeskujuks tuua, või võib see vaenu tekitada?
Kõigepealt magamisest. See on teil väga terane ja õige tähelepanek, et lapsel võib olla pissihäda. Minu praegu 5 aastane poegki on öösel nii unine, et ei saa täpselt aru, et tal on pissihäda ning annab sellest märku rapsimise ja tihkumisega. Peale pissimist peaks uni kohe rahulikult edasi minema. Kui selliseid ärkamisi on öö jooksul palju, siis muutub see väga väsitavaks ning ilmselt on teisi põhjuseidki peale pissihäda. Lapsed on väga erinevad ja mõne lapse väga tundlik närvisüsteem avaldub just magamise ajal (siit foorumistki võib lugeda erinevaid näiteid). See on vanemate jaoks väga kurnav ning nõuab palju kannatust. Kurjustamine teeks asja ainult hullemaks, sest laps on ise ka hädas ning enamasti ei mõista sugugi, mis temaga toimub.
Lapse juures magamist võiks kaaluda siis, kui olete juba väga kurnatud ning leiate, et teil on lihtsam öösel puhata, kui olete lapse lähedal. Samuti tasuks enne selle muutuse tegemist lapse endaga nõu pidada. Püüdke tema käest uurida, mis teda öösel nutma paneb. Ilmselt ei oska ta ise suurt midagi öelda, siis püüdke ise küsivas toonis erinevaid võimalusi välja pakkuda (kas sul on hirmus? Kas sul on valus? Kas sul on külm? Jne.). Laps tajub hoolimist ning püüab omalt poolt samuti kõigest hingest koostööd teha. Võib olla oleks abi kaisuloomast? Või öölambist? Või vaiksest muusikast? Mida tema arvab sellest, et ta magaks teie toas või teie magaksite tema juures? Selline muudatus peab olema väga hästi (koos abikaasaga) läbi mõeldud, sest seda tagasi muuta on raskem.
Lapse jonniiga on iga vanema jaoks tõeline katsumus. Soovitan väga Aletha Solteri raamatut „Nutt ja jonnihood“ Väikse Vankri kirjastuselt. See vaatab jonnile pisut teise vaatenurga alt, aitab jonni mõista ning see muudab jonniga toimetuleku vanema jaoks määratult kergemaks.
Mina soovitaks hoiduda kauplemisest ja tingimisest lapsega (kui sa …., siis…). Eraldi teema on see, kui on konkreetsed reeglid paika pandud (N: enne sööme soolast, siis magusat või enne pissime, siis läheme magama). Muudel juhtudel on sellise teguviisi juures siiski manipuleerimise maik. Vanem kasutab oma võimu (meelitades või karistades), et panna laps soovitud viisil käituma. Alternatiiviks on lapsele tema teguviisi peegeldamine („Sul sai isu otsa? või Sa väsisid ära? “) ning oma emotsioonide ja nägemuse väljendamine mina-keeles („Ma kardan, et sul jääb kõht tühjaks, kui sa poole oma toidust alles jätad. Järgmine söögikord on alles õhtul.“). See jätab lapsele võimaluse teha otsus ise – kas süüa edasi või mitte. Nii väikeste puhul on väikesed kavalused muidugi veel omal kohal, sest ega nad päris täpselt veel ei mõista, mida tähendab, et kõht jääb tühjaks. Kui silma alla satub midagi huvitavat ja kõhus juba midagi on, siis jääb võitjaks enamasti see huvitav. Mida suuremaks nad kasvavad, seda vähem tasuks kasutada N: tähelepanu kõrvalejuhtimist. Sealt edasi töötab hästi lapsele alternatiivide pakkumine, et tema saaks nende hulgast oma valiku teha. Hea huumor on ikka omal kohal, kuid püüdke hoiduda lapse mure naljaks keeramist – see on lapse jaoks haavav.
Laste omavahelisest võrdlemisest (nii heas kui halvas) soovitan kindlasti hoiduda. See loob laste vahele konkurentsi ja põhjustab salajast vimma, mis tuleb päevavalgele alles kunagi täiskasvanueas. Isegi võrdlemine võõraste lastega ei ole hea. Iga last tuleks võtta sellisena nagu ta on ja kui võrrelda, siis ainult tema enda varasema käitumisega. Küll aga võite oma emotsioone ja mõtteid väljendada mina-keeles N: „Küll sa, noorem poeg, mängid armsasti – juba tükk aega täitsa iseseisvalt. Ma keetsin selle ajaga juba supi valmis“. Või: „Küll sul on toredad ideed, mida ja kuidas mängida! Mina poleks küll selle peale tulnud ja see oli nii huvitav!“, „Ma ei saa samal ajal teile süüa teha ja sinuga mängida.“
Teie lastel on vedanud, et neil saab olema selline ettemõtlev ja oma teguviisi analüüsiv ema. Palju jõudu ja kannatust teile!
Mul on heameel teatada, et ööd muutusid meil rahulikuks kohe, kui öölambi põlema panime. Küllap oli nuttude põhjuseks kottpime tuba. Tänan Teid idee andmise eest!
