Mul mure suur, 8-aastane poiss ei suuda oma põit kontrollida, tundub mulle. Öösel alla ei tee, aga mure just päevasel ajal. Pidevalt on püksid märjad. Oleme käinud psühholoogil, aga sealt pole mingit abi saanud. Algul mõtlesin, et ta ei viitsi korralikult käia, et kui on huvitav tegevus, siis venitab nii kaua, kuni törts püksi tuleb. Aga nüüd olen jälginud, et käib enne õue minekut kempsus ära, aga poole tunni pärast on jälle püksid märjad. Mingit stressi ma täheldanud pole, laps on rõõmus ja ise selles mingit probleemi ei näe. Kooli läheb hommikuti rõõmuga. päeval asjatab kodus rõõmsalt, vahetab kaks korda päevas pükse ja on ise endaga väga rahul. Mida küll teha, olen juba täitsa ahastuses. Taustast niipalju, et probleem hakkas vast siis, kui sündis väikevend, aga sellest on juba neli aastat ja kuidagi ei saa öelda, et ta oleks tähelepanust ilma vms. Peres on ka kõik täiesti normaalne, mingeid muutusi pole olnud.
Teie kirjast selgub, et pole põhjust arvata, et poisi probleemid püksipissimisega oleks seotud tema psüühika ja enesetundega. See on tõesti tähtis, et poiss oleks rõõmus, aktiivne ja tegus. See aga ei tee Teie muret olematuks.
Probleemi ilmingud algasid seoses teise lapse sünniga perre. See justkui viitaks, et poisi emotsionaalse enesetundega võib püksipissimine siiski olla seotud. Sageli probleem taandub, kuid 4 aastat on piisaval pikk aeg, et pidada teemat ajutiseks. Kui olete aga pakkunud poisile piisavalt tähelepanu ja miskit olulist ja murettekitavat pole pereelus toimunud, siis jääb ikka suureks mõistatuks, mis poisile raskusi valmistab.
Tasub uurida ikka ka meditsiiniliselt, kasvõi selleks, et välistada võimalikke terviseprobleeme. Kuigi sellele räägiks nagu vastu asjaolu, et poiss suudab öösel kuivaks jääda, kuid arstid teavad neid asju paremini.
Mõned mõtted igaks juhuks. Kuigi poiss näib muretu, võib see talle ikkagi olla enesetunnet riivav, et ta püksi pissib. Ta ju teadvustab endale, et teised samavanustel lastel nii ei juhtu ja küllap temagi sooviks oma keha üle kontrolli omada. Vahel aitab see, kui ta ise saaks omal pole arvestust pidada, näiteks teha ristikesi kalendrisse, kui õnnestus terve päev kuivaks jääda (parim kui ise teeb tabeli ja märkimissüsteemi). Seejärel võiksite koos mõelda, kuidas teda tunnustada õnnestumiste eest , nt õhtul või nädala lõpus, kui see oli edukam kui eelmine (eelkõige rõõmustage selle üle ja tunnustage teda ennast, mitte niivõrd asjade vms kaudu). Seega on hea, kui ta ise tunneks ka uhkust selle üle ja oleks rohkem motiveeritud kuivaks jääma.
Vältima peaks aga tema süüdistamist või solvamist, alavääristamist. Ma ei arva, et peaksite tegema näo, et see Teile korda ei lähe, kui olete mures, kuid tema kui poisi, kui isikuse kohta ei ole kohane märkusi teha ega hinnanguid anda. Lisaks muidugi jätkake seda, mida olete juba teinud, hästi mõjub ikka see, kui märgata teda, pakkuda talle ka kahekesi olemisi (omavahel privaataega, samuti isaga) ja märgata toredaid asju, mis poisiga seotud on, teda erineval moel tunnustada (et peamine tegelemine tegema ei taanduks antud murele).
Kui aga siiski miskit ei muutu, siis tasub ikka jätkuvalt midagi ette võtta. Kuigi Te ei saanud varem psühholoogi juures käimisest abi, siis võib olla saate uusi lähenemisi mõnelt teiselt spetsialistilt.
[/b]
