Tere!
Mul on mure oma 6 aastase tütre pärast, ma ei teagi millal see täpselt algas aga nüüd olen tähele pannud, et ta ei julge tuttavatele tere öelda. Lasteaias kontrollis teda logopeed ja ta ei julgenud temaga üldse suhelda milles on asi ja kuidas ma peaksin temaga käituma et sellest häbenemis probleemist jagu saada ta läheb järgmine aasta kooli mis küll siis saab.
Pelglikkus ja häbenemine on märk sellest, et teie lapsel on mure. Milline just täpselt, see selgub lapsega jutu peale saades. Mure puhul ei ole abistav ei lohutamine ega nõu andmine, tõeliselt aitab ainult siiras kuulamine. Teie esimeseks eesmärgiks võiks olla aru saada, mis toimub teie lapse sees. Isegi kui see täiskasvanu vaatenurgast tundub lapsik ja naljakas ei ole vaja seda kohe lapsele öelda. Kuulake, püüdke end panna tema „kingadesse“, tajuda tema emotsioone. Need on tõelised teie lapse jaoks. Kui teie tütar aru saab, et ema võtab tema mõtteid tõsiselt, ei püüa neid tähtsusetuks teha, siis suureneb usaldus ning valmisolek ka teie nägemust küsida/kuulata ning koos lahenduste peale mõelda.
Kuidas aga jutu peale saada ja kuidas kuulata? Ma ei tea, kuivõrd kinnine või jutukas teie laps teiega on. Kinnisema lapse puhul tuleb tõenäoliselt teha mitu katset, enne kui õnnestub veidigi jutule saada. Üks võimalus alustamiseks (sobivas kohas ja sobival hetkel): „Ma olen märganud, et sa viimasel ajal ei ütle tuttavatele tere ja logopeediga sa ka ei rääkinud. See teeb mind murelikuks.“ Väike paus, et anda lapsele võimalus vabalt öeldut kommenteerida. Suure tõenäosusega vaikib ka laps. „Kas sa kardad midagi?/Kas midagi on juhtunud?Kas on midagi, mis sind häirib?“ (väga siira, sooja ja hooliva tooniga, üks küsimus korraga). Kui laps vaikib, siis teie püüate uue küsimusega ära arvata, mis võiks olla põhjuseks. Kui midagi läheb vähegi ligemale või läheb midagi täiesti mööda, siis laps enamasti reageerib kasvõi lühikese ei või ja-ga. Kui laps juba midagi vastab, siis püüdke mõelda tema sõnade taha ning aru saada, mida tema ütlus tähendab ning peegeldage seda talle tagasi. N: „Mul ei olnud tuju“, „Sul ei olnud sel hetkel mingit tahtmist temaga rääkida“ „Ei olnud jah“ “Kas midagi juhtus eelnevalt? Või Kas logopeed on sulle kuidagi ebameeldiv? Vms.“jne. Pikemalt ja põhjalikumalt on kuulamisest kirjutatud Th.Gordoni „Targas lapsevanemas“. Kuulamine aitab lapsel ennast paremini mõista. Vahest ei vasta ta midagi seetõttu, et ta ise ka ei tea. Ta ei ole kunagi niimoodi mõelnud. Võib-olla see vestlus lõpebki sealmaal. Lapsel on vaja mõtlemise- ja seedimise aega. Päeva või paari pärast võib laps ise teema juurde tagasi tulla. Või saate ise mõne aja pärast teema uuesti üles võtta. Kindlasti ei maksa last tagant kiirustada ja survet avaldada. Tähtis on tema jaoks olemas olla ning talle uks lahti teha. Niimoodi aega andes on lapsel võimalus ise avastusi teha ning ise ka lahendusteni jõuda. Kuigi teile võib tunduda, et te nagu ei teekski midagi, on sellest teie tütrele tohutult abi. Lisaväärtusena areneb teievaheline suhe veelgi tugevamaks.
