ma ei tea, kas minu muret saab nimetada sünnitusjärgseks depressiooniks, aga ma ei oska ka sellele muud nime anda. Alustuseks ütlen, et tegelikult on minu elus kõik hästi, mul on tore (veidi üle aastane) tütar, mul on mees, kes lapsest ja minust hoolib jamul on mu vanemad, kes elavad lähedal.
Aga ikkagi olen viimasel ajal täiesti tujutu, mul ei ole mitte mingisugust motivatsiooni midagi teha, ei ole mingeid huvisid ega mitte midagi. Peaksin tegelema hetkel pulmade korraldamisega (mis võiks ju olla iga naise unistus?), aga isegi see ei paku mulle pinget.
Minu kõige suurem mure on aga selles, et tunnen, et ebaõnnestun emana ja iga päev. Armastn oma last üle kõige ja pakun talle hellust ja lähedust pidevalt, aga samas tuinnen, et see on ka kõik, mis mul talle pakkuda on. Ja teistpidi - mul on tunne, et osalt olen just sellepärast halb ema, et oma last nii palju armastan ja hoian. Viimast nimelt seepärast, et äkki ma ei oska tale õigeid piire seada, äkki ma lämmatan teda oma liigse läheduse vajadusega, äkki ma hellitan ta ikkagi ära? Laps uinub alates 8.elukuust (siis olid ajutised muutused elurütmis ja me ei olnud mõnda aega kodus ning lapsel polnud oma voodit, samas oli see tore periood ja see kindlasti ei ole minu tujutuse põhjuseks) ainult minu kaisus. Ca aastaselt lõpetasin imetamise ka öösel, kuid laps ärkab ikka öösel (1-3korda olenevalt ööst) ja tahab tagasi meie voodisse, kust me ta peale uinumist ära tõstame (tema enda voodisse, mis meie oma kõrval). Praeguseks tunnen et see öine trall hakkab juba talumatuks muutuma justy seetõttu, et ma ei ole rohkem kui aasta korralikult magada saanud. Samas aegajalt on mõni hea öö ja magan täitsa korralikult. Aga ma ei oska midagi muuta - laps on nõus isegi öösel omas voodis magama, aga uinuma on nõus ainult minu kaisus ja just kaisus (minu kaelast kinni hoides). Mulle see iseenesest probleemi ei tekitaks, aga mõtlen ka tulevikule - laps peab ju õppima ise uinima. Ta kunagi ju enam-vähem oskas.
Teine mure on selles, et päeval ei oska ma muud lapsega peale hakata, kui teda aegajalt kaisutada, kiike tõsta ja kiigutada ning vahel raamatuid näidata. Aga ma näen, et lapsel on igav - ta on elav ja väga terane laps, ta tahab ja väärib talle sobivaid mänge jne. Aga ma ei oska. Ma kas olen nii väsinud või siis täiesti fantaasiavaene, aga ma ei oska temaga mängida. Ja mul on hirm tuleviku ees, ta kasvab suuremaks ja lapsed arenevad läbi mängude, aga mina ei oska neid talle pakkuda.
Mul on pidev hirm, et ma jätan midagi olulist lapse arengus tähelepanuta. Mul ei olegi vajadust teda geeniuseks treenida, aga midagi peaks ikka tegema.
Lapse esimene eluaasta oli mulle kergem, kui praegune...tema beebiiga sobis mulle nii hästi...ma muudkui tegelesin temaga ja samas jõudsin kodu korras hoida ja ka ennast hästi tunda, aga nüüd laguneb kõik koost. Kodus kasvavad asjade ja riieta hunnikud üle pea juba jne.
Palju stressi on põhjustanud mulle lapse söömine (ta sündis suht suure lapsena, aga alates lisatoidu andmise algusest tõuseb ta kaal väga vähe) - ta sööb vähe, õpetan teda ise lusikaga sööma, aga tihti peale lõpetame totaalse segadusega (mis oleks ok, kui ta vähemalt sööks midagi). Nüüd on iga lähenev söögikord mulle täielik paanika rääkimata sellest, et mida talle ja ka mehele süüa teha. Kunagi olin suur köögis katsetaja (kuigi mitte liiga agar) ja tegime erinevaid toitwe - nüüd aga suurest hirmust, et laps saab rämpstoitu või lihtsalt vähe toitaineid - ei oska ma enam uusi toite teha. Sisuliselt korduvad 2-3 rooga päevast päeva ja nii juba kuid. Pole ka ime, et laps süüa ei taha.
Igatahes neid näiteid võib tooma jäädagi, aga ma tunnen, et olen omadega puntras ja ei oska seda kusagilt harutama hakata. Kas asi on selles, et kohe peale sündi jäi laps raskelt haigeks ning talle tehti vereülekanne? Praeguseks (tegelikult juba 2-3nädalat peale sündi) on kõik korras ja mingeid mulle teadaolevaid jälgi sellest pole. Aga vbl sellega seoses olen koguaeg kartnud arenguhäireid (mida tegelikult ei ole küll näha). Kas see tõesti tuleb nüüd kuhjaga tagasi?
Kas asi on selles, et igatsen taga kohustustevabat elu ja karjääri? Pole kunagi olnud hull karjääri tagaajaja?
Võibolla kõik need asjad kokku, aga midagi on igatahes paigast ära.
Mul on juba mure, et oma tujutuse ja ka pideva näägutamisega tüütan mehe lõplikult ära.
Kust alustada enda aitamisega?
tahtsin veel paari asja lisada.
Mul on kalduvus sellistel perioodidel, kus ennast tühja ja väärtusetuna tunnen, nö. kapselduda arvuti-ja telekamaailma. Praegugi luban endale iga päev, et ei tee telekat või arvutit lahti, aga ikka leian mõne põhjenduse. Jah laps on toidetud(nivõrd, kui ta sööb), pestud, riietatud jne, aga emme istub teleka või arvuti taga ja vahib seriaale või ostab netis lapsele riideid. Viimaseid on juba liiga palju. Ma saan ise ka aru, et see on nö.asendustegevus, et end hästi tunda, aga ma tõesti nagu põgenen lapsega tegelemise eest ja pärast süüdistan ennast. Jah ma ei veeda seal terveid päevi, aga ma võiksin parem lapsega väljaspool tema uneaega (ta magab oma 2 päeva und endiselt õues) ka õues olla või midagi muud teha.
Ja mehel on praegu hästi kiire periood - ta küll jõuab igal õhtul koju, aga tõesti alles õhtul ja siis on ta ju ka väsinud. Ja siis ma kipun teda süüdistama, et ta lapsega vähe tegeleb. Ma justkui kannan oma puudujäägid talle üle ja siis karistan teda selle eest, mida ma ise valesti teen.
Tere.
Suured elumuutused panevad proovile meie hingelise tasakaalu. Mõned neist muutustest kuuluvad kasvamise ja arenemise juurde, näiteks kooli alustamine, murdeiga, täiskasvanuks saamine, lapsepõlvekodust ärakolimine, abielu alustamine ja esimese lapse sünd. Loetelu võiks veelgi jätkata. Neile muutustele on ühine see, et neid peetakse normaalsteks arengukriisideks.
Arengukriise võib vaadelda ka kaotuste vaatenurgast. Me kaotame neis oma senise olemise või suhte vormi. Meie mina pannakse arengukriisis proovile. Kaotame midagi senisest endast ja toibume sellest siis, kui asemele tuleb midagi uut ja paremini toimivat. Parimal juhul edendavad arengukriisid meie hingelist kasvamist. Kriis võib olla uue algus.
Rasedus ja lapse sünd on üheks sügavamaks arengukriisiks just naise elus. Tove Hertzbergi uurimuste kohaselt on väga tavaline sünnitusjärgne ülitundlikkus: meeleolude muutumine, nutmiskalduvus, ärrituvus, isupuudus ja võimalikud unehäired. Ligikaudu 50-58% sünnitanutest esineb niisuguseid mööduvaid sümptomeid. Päris depressiooni haigestub umbes 10-15% sünnitanud naistest.
Depressioonil on mitu nägu. Ühesugust ja täpselt piiritletud haiguspilti ei ole. Depressioon on meeleoluhäire. See on nii kehaline kui psüühiline reaktsioon kaotusele või pettumisele. Kaotus tekitab mitmesuguseid tundereaktsioone: kurbust, ärevust, hirmu ja viha. Depressiivsel inimesel langeb enesehinnang ning ta tunneb end väärtusetuna, viletsa ja läbikukkununa. Ta tunneb end sellisena käesolevas hetkes, aga see tunne võib haarata ka tema minevikukogemuse. Palju on depressiooni kirjeldustes räägitud enesesüüdistustest. Need on süüdistused ja vihaavaldused, mis on suunatud iseendas oleva kaotatu vastu. Just enda vastu suunatud vaenulikkus hävitabki enesehinnangu. Võimalik, et Teil on enne sünnitust varasematel eluperioodidel olnud kriise, mis on jäänud lahenduseta. Uue kriisi ilmudes võimenduvad varasemad lahenduseta jäänud koos käesolevaga.
Need mõtteavaldused depressioonist tõin siinjuures ära sellepärast, et ühelt poolt anda mõtteainet endas toimuvale ja teisalt normaliseerida teatud seisundeid, mis on arengulisele muutusele omased.
Soovitan Teil pöörduda kas perearsti või psühhiaatri konsultatsioonile, et hinnata kas on tegemist depressiooniga või on see arengulistele muutustele omane seisund. Kui on tegemist siiski depressiivse seisundiga, siis vajab see ravi. Ravi on tõhusam kui kasutada ravimeid koos psühhoteraapiaga.
