Poiss on küllaltki valju häälega, sõidab mänguautoga ja siis teeb ntx. ännnnännn väga kõva häälega, veel on tal komme tühja kohapeal ntks keset tuba kiljuda või kõva häälega karjuda. Olen üritanud lahendada olukorda, öeldes talle, et minul on paha kui nii kõva häälega kisab, sellepeale teeb vahest uuesti vahest mõjub ja jätab järgi. Olen teda saatnud teise tuppa kui tahab kisada-läheb korra teeb vaikselt hiire piuksu ja tuleb tagasi ja teeb kõva häälega uuesti. Ole viinud ta ise teise tuppa ja öelnud, et kui soovib kisada siis kisagu seal toas aga teiste juures ei ole ilus nii teha. olen proovinud ka ignoreerimist- ei tee lihtsalt välja. Meil on ka teine laps kodus seda ilmselt paljud hakkavadki probleemi põhjuseks pidama-2 kuune laps (kisamine oli juba enne). OK kui tegelen väiksemaga ja siis kisab saan aru, tähelepanu vaja aga kui olen temaga kahekesi või kui issi on temaga kahekesi, millest see tuleb. Kas peaksime jätkuvalt keelama, kuidagi hakkama karistama "valjuhäälset" mängimist või ei tohiks seda teha, sest nii ainult oskab ta praegu ennast välja elada? Mismoodi peaksin temakäest välja selgitama, miks ta nii kisab? Kas teise tuppa saatmine/ viimine on õige?
Tore, et olete lapse käitumist mõista püüdnud. On ju nii, et ükski laps ei tee ühtegi käitumist niisama, ikka on see seotud mingite materiaalsete või emotsionaalsete vajadustega. Laps ei oska ju veel otse küsida, mida ta täpselt soovib ega saa ka aru halbadest tunnetest, mis teda võivad vaevata. Nii et nutmine (kisamine, jonnimine, karjumine – nagu vanemad seda nimetavad) on alati märguanne mingist puudujäägist või last vallanud tundest. Lapse nutt on tihti ka läheduse, tähelepanu või kontakti otsimise viis.
Lapsed saavad üsna ruttu aru oma käitumise ja teda ümbritsevate täiskasvanute reaktsiooni omavahelisest seosest ja hakkavad siis seda teadmist kohe rakendama. Kui nutan, tuleb ema kohe minu juurde, kui ei jää magama, siis istub keegi minu juures, kui kurdan igavust, korraldatakse kohe midagi põnevat. Lapsed on väga nutikad oma vajaduse eest seismisel, ja vajaduste katmine on otseselt seotud lapse arenguga. Nõnda siis tuleb tunda heameelt oma laste nutikuse ja tarkuse üle.
Kui lapse nutt tundub teile aga ülemäärane, siis ei ole abi lohutamisest ega keelamisest, rääkimata ignoreerimisest – last ei tohi kunagi ignoreerida. Abi on kuulamisest, aktsepteerimisest ja oma piiride nähtavaks tegemisest.
Oluline on jälgida, et laps saaks piisavalt privaatset tähelepanu – et ta saaks tähelepanu mitte ainult siis, kui ta seda küsib (seda nõuab, selle järele karjub!), vaid ka siis, kui ta seda otseselt ei nõua. Vanema kättesaadavus mõjub lapsele rahustavalt. Kontakt hooliva vanemaga on lapsele arenguliselt väga oluline. Pean silmas tõelist kontakti, tõelist kohalolekut lapse jaoks. Kui mängite suurema lapsega ja samal istub ka väike teie süles, on tegelik kontakt teie ja suurema lapse vahel hõre ja laps tajub seda.
Nutvale lapsele on vaja märku anda, et te püüate tema muret ja vajadust mõista. Kui peegeldate lapsele neid tundeid, mida näete tas esil olevat, siis laps pikapeale rahuneb. See on ka tundekasvatuse osa: laps saab aja jooksul teada, et mitmesugustel tunnetel tema kehas on nimed ja et tundeid tunda on normaalne.
Mõistagi on vaja lapsele ka kannatlikult selgitada, millised lapse käitumisviisid on teile sobivad ja millised mitte. Selge ja korduv minateade on siin omal kohal: kui sa nii valjusti hüüad, siis... siinkohal saate ausalt, täpselt ja lühidalt kirjeldada, mida tunnete teie lapse selle käitumisega seoses ja milline on konkreetne mõju teile.
Karistamisest ei ole kindlasti abi. Kinnitage parem kiituse ja rõõmuga neid lapse tegevusi, mis teile meele järele on (nt: nii tore, kui sa vaikse häälega räägid) ja pange piire selgelt ja sõnadega. Abi on ka keskkonna kohandamisest: kui kõva hääle tegemine lapsele lõbu pakub, võite temaga teha kokkuleppe, kus tohib teha kõva häält (metsas, koduõues, mere ääres) ja kus ei tohi.
Kõvahäälse käitumise taga võib olla ka muid mõjutajaid. Ehk räägite ka ise kõva häälega või mees? Ehk on olnud kõvahäälset ütlemist või on laps seda kuskilt mujalt üle võtnud... Ehk on teie enda sees väljaütlemata sõnu-tundeid, mida te pole julgenud välja öelda (välja karjuda)? Võib ka olla, et laps tajub neid ja teeb seda teie eest. (Sellest, kuidas vanemate tunded laste kaudu väljapääsu otsivad, saate lugeda nt Jesper Juuli raamatust „Sinu tark laps“ – soovitan soojalt!)
Väga hea vahend lapse probleemide mõistmiseks on aktiivne kuulamine, kus ümbersõnastamise ja tunnete peegeldamise kaudu jõutakse lõpuks ka selleni, mis last tegelikult mingil viisil käituma sunnib. Selliseks kuulamiseks on vaja aega, kannatlikkust ja tõelist tahtmist last mõista.
seda ilmselt paljud hakkavadki probleemi põhjuseks pidama-2 kuune laps (kisamine oli juba enne). OK kui tegelen väiksemaga ja siis kisab saan aru, tähelepanu vaja aga kui olen temaga kahekesi või kui issi on temaga kahekesi, millest see tuleb. Kas peaksime jätkuvalt keelama, kuidagi hakkama karistama "valjuhäälset" mängimist või ei tohiks seda teha, sest nii ainult oskab ta praegu ennast välja elada? Mismoodi peaksin temakäest välja selgitama, miks ta nii kisab? Kas teise tuppa saatmine/ viimine on õige?