4-aastane lasteaias käiv poiss ei suuda enamasti teiste lastega koos sõbralikult mängida, läheb kaaslastega tülli, mis teda omakorda viib löömiseni. Kui õpetaja tahab suunata ta aega maha võtma ja sellest lapsega rahulikult vestelda, saab poiss väga vihaseks, võib lüüa ka õpetajat, loopida toole, visata ennast pikali jne.
Poisil on raskusi ka keskendumise ja kuulamisega(eriti suures rühmas) ning lõunauinakuga. Ta ei suuda või ei taha uinuda, häälitseb, räägib ja hõigub voodis, võib tulla ka voodist välja. Seega häirib kogu rühma laste uinumist.
Lapsevanemaga on sellest räägitud, kuid lapsevanem ei ole osanud ka ise selle olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Ema on öelnud, et kodus on poiss rahulik, samas tundub, et laste isa ei taha laste (peres veel kaks last) kasvatamisest osa võtta. Mida võiks lasteaiaõpetaja sellises olukorras veel teha?
Laps, kes on agressiivne ja ei ole valmis täiskasvanuga koostööd tegema, on eelkõige hirmul ja hädas, ta kaitseb ennast sel moel nagu tema lühike elukogemus seda talle on õpetanud. Väiksed lapsed ei oska oma tunnete ja vajadustega toime tulla, ja esmase toimetulekumudeli saavad nad kodust kaasa. Kodust mudelit on teil võimatu eemaldada, küll aga võimalik oma käitumisega anda teada, et on olemas ka teisi viise end arusaadavaks teha kui löömine, asjade loopimine ja pikali viskamine.
Siinjuures on oluline aidata lapsel oma emotsioonidega hakkama saada. Tunded alanevad ja leevenduvad, kui need nende tundjale tagasi oskame peegeldada, püüdes neid justkui ära arvata: nt paistab, et sa oled kuri, et nad sind mängu ei võtnud..., ma näen, et sa oled pettunud, et sina esimene ei olnud..., sulle ei meeldi, et me peame nüüd magama minema... Nii saab laps aru, et halbadel ebamäärastel tunnetel tema sees on nimed, et tundeid tunda on normaalne ja et teistel on võimalik neist aru saada.
Laps, kes kogeb mõistmist, rahuneb tasapisi ja pikemas perspektiivis väheneb ehk ka ärevus, mis samuti võib olla kirjeldatud käitumise foonil. Ärevus on oluline märk lapse emotsionaalsete vajaduste puudujäägist. Laps, kes ei saa piisavalt teateid selle kohta, et ta on väärtuslik ja armastatud, ei õpi armastama ega väärtustama ei iseend ega teisi. Kindlasti oleks abi sellest, kui laps lasteaias ka positiivset tagasisidet saaks – tähelepanelik olles on kindlasti võimalik leida käitumisi, mille eest poissi ka kiita saab.
Tülid laste vahel on teile ju ilmselt tuttavad, neid tekib lasteaiarühmas ikka, nagu ka kodudes, kus on enam kui üks laps. Kõige olulisem teadmine on, et kui konflikt on juba tekkinud, ei ole seda võimalik enne lahendada, kui emotsioonid on maha võetud. Kui üleval on palju olukorraga seotud tundeid (pettumus, valu, ebaõiglustunne jms), ei saa konfliktilahendusest enamasti asja, sest ses olukorras kiputakse kasutama jõudu. Alles siis, kui kumbki pool on rahunenud (siingi peaks abiks võtma tunnete peegeldamise), saab selgitada tegeliku vastuolu.
Konflikti kõiki osapooli arvestades lahendada tahtes tuleb igasugune jõu kasutamine välistada. (Loomulikult on siin ka erandeid: kui keegi kellelegi füüsiliselt haiget teeb, tuleb lapsed mõistagi teineteisest eemale tõsta.) Kuid üldjoontes: vägisi ei saa midagi, jõu kasutamine kutsub alati esile sama hulga vastasjõudu.
Lastevahelist tüli lahendades on tähtis meeles pidada, et täiskasvanu ülesanne ses olukorras ei ole asuda kohtumõistja rolli (sina mine hoopis kiikuma ja sina anna auto tagasi jms), vaid konflikti vahendada. See tähendab, et tuleb vaenutsejate vahel olla justkui tõlgiks, et selgitada välja kummagi osapoole tegelikud vajadused ja seista hea selle eest, et lapsed teineteisest aru saaksid.
Tihti jääb sobiva lahenduse leidmine tülile selle taha, et ei jõuta osapoolte tegelike vajadusteni, sest ei mallata üksteist kuulata, ja isegi kui kuulatakse, on raske kuuldut aktsepteerida ja mõista. Tihti ei tülitse lapsed mitte mänguasja, vaid millegi muu tõttu. Neis olukordades on alatasa peidus näiteks võimuküsimused ja tähelepanuvajadus (kes on tähtsam? kellel on rohkem võimu? kes saab rohkem tähelepanu? kes saab rohkem armastust?).
Konflikti lahendama asudes on tähtis valida selleks õige moment: kõigil peab olema aega ja tahtmist probleemi süveneda, eelkõige on vaja üksteist kuulata. Enda vajaduse eest seismine peab käima käsikäes teise vajaduse arvestamisega. Just ses osas on täiskasvanu toetus ja nn tõlketöö tülitsevate lastele hädavajalik
Vägivallaga (löömine jms) reageerivale lapsele on vaja panna piire, nagu ju oletegi teinud – säilitades lugupidamise enda ja lapse vastu. Eelkõige on tarvis aru saada, mis lapsega tegelikult toimub, st last tuleks kuulata, aktsepteerida ja mõista. Muidugi ei ole see kerge ülesanne taolistes olukordades, mida kirjeldate. Järjekindel tähelepanelikkus, kindlameelne piiride tõmbamine, aga kindlasti ka soojus ja emotsionaalne kohalolek on siin väga olulised. Ent selge on ju seegi, et lapse probleem on ilmselt kodus ja sealseid suhteid ja käitumisviise pole teil võimalik muuta. Ehk on aga võimalik olla mõistev kuulaja ka lapse emale. Esiteks selleks, et täpsemalt aru saada, mis last mõjutab käituma nii, nagu te kirjas kirjeldate ja teiseks selleks, et anda emale märku sellest, kuivõrd lasteaiakäitumine koduse olukorra peegel on. Ehk vajab pere nõustamist, sel juhul saate ema aidata vastavate kontaktide leidmisega vms.
"et anda emale märku sellest, kuivõrd lasteaiakäitumine koduse olukorra peegel on."
Mul on väga valus seda lauset kuulata!
selle lausega halvustatakse sageli õnnetuid perekondi.
See väide ei ole õige!!!!!
Tänapäeval ei ole laps isoleeritud oma pere juurde!!!
( kui ema käib 8h tööl + aeg sõiduks, jääb lapsega olemiseks makimaalselt 4!!!!! tundi ööpäevas!!! )
Olen ka ühe rübliku ema. Oli tore väike laps, aga ühest hetkest muutus "segaseks". Lööb kõiki, kisab, ei mängi enam, teeb vaid lollusi.
Meie kodus ei lööda, ei kisata.
Küll aga on laps näinud seda võõraste inimeste juures, teiste lastega mängides. Võibolla mõjutavad ka filmid (kodus tema nähes telekat ei vaata, aga külla minnes sageli telekas mängib). Laps oli nädala vanaema juures koos sugulastega ja seal mitmeid väikeseid lapsi. Kui koju tuli, ei tundnud last enam ära Olen nüüd korduvalt siit abi otsinud, käinud mitme psühholoogi juures - ei midagi. Lasteia logopedilt sain kirja, et ma ässitan last tema vastu üles! kuigi seisin "peapeal" et teda logopedi suhtes positiivsemalt meelestada.
Ei ole asi nii lihtne, et "laps on kodu peegel" ja "tehke kodu korda muutub laps normaalseks".
Olen teiega väga nõus: peresuhted ja laps nende mõjuväljas on väga keerukas kompleks erinevatest isiksustest ja nende suhetest. Pere kõik liikmed mõjutavad üksteist vastastikku, ja selle keskel on raske näha, mis tuleneb millest. Pereterapeudidki on tihti hädas suhtemustrite ja käitumisjärgnevuste uurimisega. Kuidas saab poja halb õppimine olla seoses lapse isa-ema suhetega? Kuidas on tütre pidev haigestumine seotud vanema õe lahkumisega kodust? Kuidas tõlgendada poisi löömiskommet, kui mitte keegi perekonnas mitte iilagi mitte kedagi ei ole löönud?
Need on tõesti keerukad küsimused, mis panevad päid murdma ka spetsialistid, rääkimata siis inimesest, kes elab iga päev oma suhete sees. Inimpsüühika on tõesti keeruline ja esmapilgul uskumatuna tunduvad seosed võivad olla igati võimalikud.
Iga laps on loomulikult mõjutatud kõigist lähisuhetest ümberringi, ja see ring kasvab lapse kasvades. Kõige varasem ja suurem mõju on aga ikkagi lapse päritoluperekonnal, ja siin on mõjutajateks mitte vaid nähtavad protsessid (mida keegi mille puhul teeb ja ütleb), vaid ka see, mis toimub n-ö varjus, pereliikmete psüühikas. Lapse psüühika on eriti tundlik, seetõttu on tema "peegel" mitte vaid see, mida ta näeb, vaid ka see, mida ta tunneb. Vanemate murelikkus, suhte- ja/või tööpinged, otsesed või varjatud konfliktid - laps tajub seda kõike ja väljendab eri reageeringute kaudu.
Kui lapsel tekib komme lüüa, siis see, et laps matkib kedagi (kodus, telekas, külas, tänaval nähtut) on ainult üks kitsas võimalus asja tõlgendada. Ainult üks näide: kodused pinget tekitavad rääkimata teemad võivad soodustada lapse agressiivset käitumist - laps võtab sellega omal moel vastutuse selle eest, et need pinged väljendatud saaksid. See on tõesti ainult üks paljudest viidetest, mis lööva lapse sisemistes protsessides võib toimuda. Selge on, et lööv (segane, kisav - kui kasutada teie väljendit) laps on hädas ja ta ei oska oma rahuldamata vajadusest muul moel märku anda, kui käitudes mingil seesugusel moel, mis vanema reageerima paneb. Lapsevanema asi on igas sellises olukorras last tähelepanelikult jälgida ja kuulata, et aru saada, mis lapses tegelikult toimub, kas on tal ehk puudu tähelepanust, hoolimisest, turvatundest, emotsionaalsest kontaktist, kas piirid on piisavalt paigas vms.
Ideaalset perekonda nagu ka ideaalset elu ei ole olemas. Siiski näitavad pikaajalised uuringud, et need lapsed, kes kasvavad hästitoimivate suhetega peredes, on emotsionaalselt stabiilisemad ja arenguliste ülesannetaga paremini toime tulevamad.
Ehk peaksite kaaluma pöördumist pereteraapiasse või -nõustamisse, nii oleks ehk kergem last mõista ja abistada.
Olen nüüd korduvalt siit abi otsinud, käinud mitme psühholoogi juures - ei midagi. Lasteia logopedilt sain kirja, et ma ässitan last tema vastu üles! kuigi seisin "peapeal" et teda logopedi suhtes positiivsemalt meelestada.