Tere. Laps on natuke üle 3.a vana. Uues lasteaias käib alates augustikuust, enne seda käis 1,5 lasteasõimes. Uues lasteaias on tekkinud komme tõugata teisi lapsi. Toon näite, eile tuli ühe tüdruku lapsevanem rääkima, et mu laps (poeg) on mitmeid kordi tõuganud tema tütart ja viimati nii õnnetult, et see kukkus endal selja katki. Probleem oli selles, et see tüdruk tahab mängida just selle poisiga, kellega mu laps mängib ja kes on tema sõber. Kohe lasteaeda minnes oli ka löömise probleem ning ta ei allnunud kasvatajate korraldustele. Viimasel ajal pole tähendanud ei löömist ega korralduste eiramist, kuid tõukamise komme on jätkuvalt. Kodus räägime pidevalt, et tõugata ei tohi, sest siis ei ole sul sõpru ja et on väga kurb, kui sõpru pole. Olen nö karistunud, et pole saanud magusat jne. Minu mõistus on otsas, mida ette võtta. Palun abi ja nõuandeid.
Teie poolt kirjeldatud probleemi, tuleb sellises vanuses lastel kollektiivis ikka ette.
Üheks põhjuseks võivad olla lapse kohanemise probleemid uues keskkonnas. Kuna sellises vanuses lapsed ei ole sõnalises väljenduses veel nii head kasutavad nad oma rahulolematuse väljendmiseks kehakeelt (tõukamist, hammustamist jne.).
Antud olukorral on erinevad lahendamise võimalused.
Esiteks peab lasteaias toimuvat olukorda eelkõige lahendama kasvataja ja samuti andma infot vanematele juhtunu kohta. Tegelikkuses näeb juhtunut ainult kasvataja ja tänu sellele saab ka koheselt reageerida. Nii väikeste laste puhul on kohene reageerimine väga oluline, kuna nad unustavad juhtunu ruttu. Seega tasuks kindlasti kasvatajalt küsida, mis täpselt juhtus ja mida ta on juba ettevõtnud. Lasteaednikele ei tohiks antud olukord olla uudne. Sellist olukorda on vanematel omavahel raske lahendada, kuna näinud ei ole.
Mida kodus annab teha? Kindlasti peaks lapsega sellest olukorrast rääkima ja laskma tal rääkida oma versiooni loost. Siin kohal peaks last aktiivselt kuulama, et ta saaks emotsioonid välja elada. Toon siia mõned näidis laused: "Mul on tunne, et sa ei tunne ennast lasteaias hästi." Või "Minule on jäänud tunne, et Sa tõukad teist last siis kui ta segab Sinu mängu.” Selliste lausete puhul saab laps lihtsamalt rääkida olukorrast ja ennast häirivatest asjadest. Väiksed lapsed ei oska oma tundeid sõnaliselt välja öelda, seega vajavad nad vanema abi. Kindlasti tasuks lapse käest küsida, et mida ta saaks teha lükkamise asemel. Vajadusel võib vanem pakkuda ise lahendusi nt. ütled, et Te ei taha teda praegu mängu jne.
Oma kirja lõpu osas kirjutasite lapse karistamisest kodus. Sellises vanuses lapse puhul ei ole kodusest karistamisest väga palju kasu, kuna ta on osaliselt juhtunu unustanud. Kõige efektiivsem on rääkida lapsega vahetult peale sündmust, mida saab teha ainult kasvataja. Kodus saab samuti sellest rääkida ja last kuulata aga mitte karistada.
Sellistes olukordades tuleb teha koostööd lasteaiaga.
