|
Õnnetu
Külaline
|
|
Postitatud 21.09.2010 kell 12:02
|
No andke nüüd targad nõu, kuidas ma oma last peaks kasvatama? Ta on tõesti nii jonnine iga päev, muudkui maadleb ja tõrgub meie piiride vastu. Kas tõesti see peabki nii olema. See pole lihtsalt virin vai väga vali karjumine ja ikka pisarad venitab ka välja. Räägin temaga rahulikul häälel, selgitan, olen kükitades ta juures, midagi ei mõju, trambib jalgu ja nõuab oma tahtmist. Peamiselt seisab ta külmkapi ees ja nõuab sealt kõike- kohukesi, kooke, komme, shokolaadi, juustu jne jne. Kõike on ta ka oma elus maitsta saanud, aga tundub et see on olnud viga sest isegi kui külmikus midag pole- näitan talle- kisab ta ikka kooki koooki ja nutab seal ees, iga päev, mitmeid kordi. Pakun muud täisväärtuslikku sööki aga lisaks tahab ka kõike muud. Otsustasime et ma ei anna enam ühtegi kohukest, kodu tehtud kooki ega muud, sest tal pole piiri, ta tahab lõpmatuseni seda saada. Ka puuviljadega sama lugu. Ta võib kõmme õuna järjest ära süüa, pean kõiek peitma ja ikka ta nõuab, isegi kui ei näe.
Teine mure on riietega- ta ei taha riideid seljas hoida, kisub ära ja räägib kui ei saa alasti olla. Nüüd on asi nii et kisub juba minul ka riideid ära ja nutab kui ei saa oma tahmist (joonib röögib ikka kõvasti) Kui ma kohe ei saa tähelepanu pöörata- koorin kartuleid vms siis selline hullumaja et ma lihtsalt lähen juba lolliks, kõik tegevused peab lõpetama sest ta ei jäta jonni ja seletustega ei lepi, annan asju kätte, kaasan tegevusse, see ei sobi. Üritan oma mure tema kisa saatel praegu kirjutada. ta hakkab ka ebbast pähe lööma kui on pahane ja jonnib. Kas olen ta ära hellitanud millegiga? Oleme pakkunud lähedust sünnist saati, maganud koos, reageerinud nutule, andnud rinda, kaasanud teda kõigesse ja selline röövel kasvanud. Kahjuks ei naudi ma ühtegi päeva enam. Ma ei saa teda hoidjatega ka jätta sest ta nõuab vaid mind. NUtan kordi iga päev sest ma ei saa enam nii väikega hakkama, uskumatu kas pole. Öeldakse et see hullumaja peaks ees ootsama kui laps on kahene. Aga see kestab juba kuu aega. kui arutan seda teiset emadega kel vanemad lapsed- reegivad nad, et oi selliseid hoogusid pole meil olnud. Ta ikka trambib jalgu ja kõhuli jne. Täna sõitis katus ära ja andsin laksu, see ju ei aita aga mida pean tegema??? Meil on iga päev hullumaja, olgugi et oleme rahulikud inimesed ja muidu pingeid peres pole. Kahjuks ei saa edasi kirjutada, laps röögib pürandal kõhuli , selle paaru min mis olen arvutis olnud ei lase ta mul olla...
|
|
|
Marge Vainre
Külaline
|
|
Postitatud 23.09.2010 kell 00:22
|
Peab tunnistama, et kirja järgi on päris keeruline mõista, mis õigupoolest lapses toimub. Kirjeldate, et üks pidev jonnimine käib, st nõudmiste esitamine ja piiride eiramine. Selge on aga see, et olete kurnatud ja segaduses. Lapsele on tõesti tähtis lähedus ja mõistmine, reageerimine nutule – see, mida oletegi pakkunud. Nüüd oletate, et olete teda ehk liialt hellitanud (koos magamine pole tõesti mõistlik ja vajalik). Lapsed vajavad turvalisust, piiride selgust, seda, et vanem annab selgelt teada, mis on lubatud, mis mitte. Tasapisi on vaja leppida ka sellega, et ema pole kogu aeg juures ja teistel inimestel on ka omad vajadused. Taluda aga seda, et ema võib olla ühtlasi nii positiivsete kui negatiivsete emotsioonide põhjustada, pole just kerge. Kahjuks ei selgu kirjast, kui vana siis laps ikkagi on. Kahe-kolmeselt on väga raske taluda seda, kui ema pole kogu aeg juures. Laps aga üritab siiski ema kontrollida, seda ka nutuga.
Ega head ja kiiret nõu ja lahendust pole. Oluline on pakkuda lapsele lähedust ilma jonnita, st et lähedus ei tohiks olla nagu kinnitus või „preemia,“ kui laps on kõhuli visanud või Teie jaoks sobimatuid nõudmisi esitab.
Kirjeldate, et kui lubada, siis laps võib palju või mittetervislikult süüa, samuti on tal kõrgendatud nõudmine, et just Teie peate temaga olema. Üsna tavatu on aga riiete ära võtmised ning nõudmine, et ka Teie seda teeksite. Lisandunud on ka oht, et ta teeb endale viga. Kogu lugu on võimendunud viimase kuu jooksul. Mis viimasel ajal veel peres toimunud on, teiste pereliikmetega või tavapärases elurütmis? Vahel on lapsed väga tundlikud muutuste suhtes, see hirmutab neid ning paneb tavatult nõudlikult, klammerduvalt käituma.
Kuna mure on Teil üsna suur ja igapäevaelu häiriv, samuti on oluline arvestada, et lapsenärvisüsteem on väga tundlik ning kahju oleks, kui tema päevad mööduvad nuttes ja jalgu trampides, mitte aga mängides ja rõõmsalt maailma avastades, siis tasub konsulteerida spetsialistiga, nt lastepsühhiaatriga.
Soovin Teile rõõmsamaid koosolemisi.
|
|
