minul on järgmine mure - aastane tütar ei taha võõrduda õisest tissitamisest, aga päeval lisa ka eriti ei söö. Lisaks on häiritud nii tema kui ka kogu pere uni.
Ütlen juba alguses ära, et enam rohkem ei oskakski ma oma last hoida ja hellitada, kui seda praegu teen. Võibolla liigagi. Olen temaga kodus, õhtuti on meil kodus ka issi, kes lapsest väga hoolib ja temaga tegeleb. Kuna meil lähi suguvõsas rohkem beebisid pole, siis kõik hoiavad teda väga. Eriti armastab ta mu ema ja isa (peale meie muidugi). Seega ise julgen välistada selle, et laps saab päeval liiga vähe lähedust. Üritame mitte üle pingutada, aga väheks ka ei jää. Kodused suhted on korras - aegajalt kerget nääklemist ikka on, aga muidu on kõik super.
Nüüd siis aga asja juurde - plaanisin algusest peale lapsele ca aasta rinda anda ja ausalt öeldes võiksin seda ka veel edasi teha, kui ööd nii hullud poleks. Ja kui laps korralikult lisa sööks.
Umbes 7.elukuuni uinus tütar õhtuti praktiliselt ise (olin küll uinumisenik tema lähedal, vahel hoidsin kätt) ja omas voodis ning magas seal terve öö, kui 2 söögiaega välja arvata. Rinnapiima on mul alati jätkunud ning laps on alati olnud väga lühikest aega sööja ja nii ka ösiti (max 5min). Seega polnud probleemi ning ei näinud ka vajadust öiseks võõrutamiseks.
Seoses püstitõusma õppimisega 7kuuselt muutus kogu uni - laps ei jäänud enam ise magama (saan aru, et uus oskus erutas teda) ja öösel tõusis voodis püsti ka peale söögikorda ning nõudis meie kaissu. Vahel unesegasena ka võtsime - et ta oma pead voodiäärde ära ei lööks (kui seismisest väsib ja kukub).
Ilmselt seal vea tegimegi - nüüd on laps nõus uinuma ainult meie kõrval ja tissiotsas. Peale uinumist tõstame ta tema voodisse, kui paari h jooksul ta ärkab ning tahab meie kõrvale tagasi ning soovib veidi ka süüa. Ja nii 3-4 korda öö jooksul. Lõpuks ta enam ei söö isegi vaid tahab lihtsalt imeda (lutti on saanud 2.kuust saati öösiti, nii ka praegu). Saan aru, et tal on öösel tohutu läheduse vajadus. Ja just minult. Issi üritab teda vahel oma kaissu võtta, aga öösel see talle ei sobi - päeval aga küll.
See kõik on väga kurnav.
Päeval ta enam rinda ei saa, aga sellegipoolest sööb lisatoitu väga vähe ja kaootiliselt. Vahel tahab ise lusikaga proovida (no pole hullu, küll ma siis hiljem koristan), vahel võtab meilt vastu. Aga sedagi vähe. Nüüd, kui juba kõnnib ja hetkel meil ajutiselt lastetooli pole, siis nõustub sööma ainult kõndides. Saan aru küll, et nii korraliku reziimi ei õpeta,aga ausalt öeldes olen õnnelikum iga söödud lusikatäie üle, kuna ta võtab kaalust juurde viimasaed 6kuud juba max 200g kuus.
Tean, et küsimus oleks justkui suunatud lastearstile, aga tegelikult tahaksin lähtuda hoopis psühholoogilisest vaatepunktist. Pealegi on arsti lahendus kõigele - lõpetage tissitamine. Olen nõus, aga kuidas?
Olen ise väga tundlik lapse nutu suhtes (just nutu, mitte jonni). Päevasest tissist on ta rahulikult loobunud, aga kui kell lööb 22 (ta ei jää varem magama), siis nõuab häälekalt ja ilmekalt tissi. Ning kui ei saa, siis läheb hüsteriasse. Nii ka öösel. Oleme proovinud, et issi jalutab temaga toas ringi, et rahustada, aga laps läheb hüsteeriasse. Ainult tiss rahustab.
Kuidas last öisest söötmisest säästvalt võõrutada? Kas oleks õigem saata ta paariks ööks vanaema juurde (keda ta usaldab), et vältida segadust - emme on ju siin, miks ta süüa ei anna. Või tekitab see veel rohkem probleeme?
Laps on juba väga iseteadlik ning nõuab oma soove. Mitte, et ta suur jonnija oleks ,aga seda just tissitamise suhtes.
Võiksin ju teda edasi imetada, aga olen aasta aega korralikult magamata ja isegi rohkem olen mures lapse öise ärkamise pärast. Kuidas ta saada magama terve öö omas voodis?
Olen nõutu.
Rinnaga toitmise lõpetamine on paljudele naistele emotsionaalselt väga raske. Ka teie kirjeldate seda oma kirjas. Lastearstid – ja nende seisukohti te ilmselt teate – soovitavad rinnaga toitmise lõpetada lapse esimese eluaasta lõpuks.
Kordan siinkohal teid puudutavad lastearstide soovitused siiski üle: lisatoitu hakatakse lapsele andma hiljemalt 6. elukuust, 10. elukuul peaks lapsuke juba sööma kogu perega sama kodust toitu, jooma kruusist ning öine söömine peaks olema unustatud. Teisest elu poolaastast loetakse normaalseks kaaluiibeks 400-600 g kuus.
Peaksite küll tõsiselt asuma lapse toitumisharjumusi muutma. Laps on teil küll tissiotsas, aga ta ei saa rinnapiimast juba ammugi kätte kõike seda, mida tal on füüsiliseks ja vaimseks arenguks vaja. Lisatoitu peaksite hakkama lapsele andma küll tasapisi, kuid järjekindlalt, samal ajal vähendades rinnapiima osa. Tore, et aktsepteerite lapse eksperimente lusikaga – kuidas muidu ta siis sööma õpiks, kui me lusikat lapsele kätte ei annaks.
Imetamisega on aga ilmselt nii, et seda ei õnnestu teil lõpetada enne, kui olete vastu võtnud vastava otsuse. Kui olete selle enda jaoks selgeks mõelnud ja tõesti otsustanud, siis pole see enam nii keeruline. Nõnda siis on teil ees tähtis töö iseendaga.
Olgem realistid – teie laps on juba aastane ja füsioloogiliselt ta rinnapiima enam ei vaja. Tissitamine on lihtsalt emotsionaalne akt – mõistagi väga oluline teile kummalegi.
Rinnaga toitmine annab erilise sideme lapsega, ja see annab ka suure naudingutunde – teatavasti vabanevad rinnaga toitmise ajal organismis endorfiinid nagu näiteks seksideski – loodus on teinud seda targalt, sest seks ilmub titemammade ellu tagasi enamasti ju alles pärast rinnaga toitmise lõppu.
Mitte ilmaasjata ei too ma rinnaga toitmise teema juurde seksiteemat. Naised, kes last ülemäära pikalt rinnaga toitma jäävad (aasta pole veel mõistagi ülemäärane), põgenevad omal moel läheduse eest mehega – või asendavad seda. Ehk on siingi veidi mõtteainet.
Abi keerukaks üleminekuajaks küsige aga nii mehelt kui ka lapse vanaemalt. Ema lõhn on ikka ka piima lõhn, ja tõesti on kõigile rahulikum, kui saaksite võõrutamise ajal näiteks paariks-kolmeks päevaks lapse vanaema hoolde anda. Seejärel on vaja aga teiepoolset kindlust, et lapse nutule mitte järele anda, siin võiks lapse isa öised valekorrad ajutiselt üle võtta – nii on lapsel kergem. Lapse imemisvajadust saate rahuldada talle lutti andes, võõrutamise algstaadiumis võiks rinda anda ühel korral enne magamajäämist, kuid kindlasti mitte enam öösiti. Pakkuge nutvale lapsele juua, parem kui mitte lutipudelist, vaid tassist või nokaga kruusist.
Kui laps palju nutab, võtke teda sülle ja rääkige talle kannatlikult ja rahulikult kõigest sellest, mida te lapse nutust välja loete. Nt: muidugi sa oleks veel tissi tahtnud. Ma saan aru, et sa oled kurb, et ma sulle enam tissi suhu ei pane. Oi, su nutt on päris vihane kohe, no kellele see meeldiks, et hea asi ära võetakse. Jne. Selline väikelapse aktiivne kuulamine annab lapsele sõnumi sellest, et te tema nuttu mõistate ja aktsepteerite. Rääkimine rahustab ka teid ennast. Muide, lapsed ei jonni – nad lihtsalt seisavad oma vajaduse eest sel viisil, mis on neile arenguliselt omane.
Soovitan teil otsuse võtta vastu ka ses osas, mis puudutab lapse magamist omas voodis. Kui kardate, et ta end ära lööb, vooderdage voodi polstri või patjadega. Loomulikult on eriolukordi, mil lapse isa-ema voodisse võtmine on kohane, kuid üldreegel peaks olema siiski see, et lapsel on oma voodi ja vanematel oma. Kirjeldategi, kui kurnatud te olete: tissitamisel ja lapsega ühes voodis magamisel on siin kindlasti oma osa. Kõik lapse harjumused on nende vanemate kujundatud, nii et kui olete kujundanud n-ö halvad harjumused, siis peate ilmselt tegelema nende ümberkujundamisega. Aga kui see lõpuks õnnestub, on ka rõõm suur (ja kurnatus palju väiksem).
On vaja suurt kannatlikkust ja järjekindlust, et harjutada laps magama oma voodis, sööma eakohast toitu (lusikaga lapse järel jalutamise soovitan küll kohe lõpetada), õpetada teda pissima potti jne, jne. Lapse kasvatamine paneb tihti proovile kogu meie kannatuse, tarkuse ja energiavaru. Kuid kokkuvõttes on laste sündimine, kasvamine ja arenemine siiski väga suurte õnnetunnetega seotud. Nii et soovin teile palju tarkust, kannatlikkust ja armastust.
Tissitamisega on asi ühel pool - see läks kergemini, kui arvasin ja tegin seda tegelikult juba samal õhtul, kui siia kirjutasin.
Laps on nüüd ilma rinnapiimata olnud juba ca 2 nädalat. Tema söögiisu lisatoidu osas aga ei näita veel tõusumärke. Igaks juhuks täpsustan üle - ta on lisa saanud juba 5,5k saati (arsti korraldusel) ja alati 3-4korda päevas.
Lusikaga taga ajamise ja ka selle, et laps poole söömise ajal ennast röökides söögitoolist välja tahab vingerdada,lõpetaksin hea meelega ära. Praegu ongi olukord selline, et söögiisu tal oleks, aga ta lihtsalt ei taha seal toolis enam kinni ollla. Nagu ma ta sealt välja päästan - läheb ta korraks teise tuppa ja siis minu juurde kohe tagasi - küsib süüa. Söögiampsu saanuna kaob nurga taha ja siis jälle tagasi. Saan isegi aru, et see just ei loa alust korralikule söömiskultuurile, aga mul ei ole südant jätta teda nii vähese söögiga, kui ta saab oma toolis.
Äkki ta õpib pigem vähem sööma (ehk hoib end pidevalt kergelt näljas), kui seda, et istub toolis kauem?
Magamisega aga ei ole muutunud midagi. Öösel ta enam rinda ei saa - ta isegi ei nõua seda. Küll aga nõuab endiselt 2-3korda meie kaissu (elamistingimuste tõttu on tema voodi endiselt meie voodi kõrval). Ei tahtnud, ega ka osanud kahte probleemi korraga lahendada, kuna rinnast võõrutamine oli tema jaoks piisavalt suur asi ja esialgu rahunes ainult minu tugevas kaisus magama jäädes.
Praegu on nii, et tõstame ta tema enda voodisse, kus ta veidi asjatab ning siis meie juurde nõudma hakkab. Ja siis röögib paanikasse, kui sülle ja kaissu ei võeta. Tahan väga olukorda parandada, aga minu küsimus ongi KUIDAS? Eriti, kui laps on viimased3-4 kuud harjunud rahunema kaisus. Tema omas voodis pean teda kuidagi teisiti rahustama ju.
Ma olen siiani teinud alati kõik võimaliku, et lapsel oleks hea, ei ole asi selles, et olen oma mugavusest lähtunud. Kuna lapsel tekkis peale sündi kriitiline olukord (ei ole sünnitrauma) ja talle tehti vereülekanne ning narkoos ja lisaks veel nädalaid haiglas torkimisi (praeguseks on täiesti terve), siis olen talle teadlikult pakkunud rohkem tähelepanu, sest usun ,et oma elu algul jäi tal hellusest puudus.
