Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: 3.aastane karjub

Evita
Külaline
Postitatud 16.08.2010 kell 21:54
Minu peagi 3.aastaseks saav tütar on enamasti väga kuulekas, korralik ning rõõmsameelne. Ta on kogu aeg olnud ettevaalik ja pigem arg ning uusi asju-kohti-tegemisi esialgu eemalt vaatav, kui et kohe kaasalööv. Viimasel ajal on aga hakanud muret tegema tema käitumine tuttavatega. Nimelt võib ta ühel minutil rõõmsalt oma tädiga või ka isaga mängida, järgmisel aga tõsta pilgu ning täiest kõrist nutma-karjuma ning emmet hüüdma hakata. Tema karjumine on väga kõva ning tundub nagu oleks midagi väga hullu juhtunud. Tädi vaatab ta karjumise ajal nagu täiesti võõrast inimest ja kui tädi püüab lohutada või rääkida, jookseb laps hirmunud näoga eemale. Niimoodi on juhtunud ka lasteaias - uneajal hakkas ta väga kõvasti nutma-karjuma ning leppis ainult ühe kasvatajaga. Tihti ei lase ta minul või lasteaias kasvatajal tualettigi minna. Ma ei suuda meenutada ühtegi korda, et oleksin ta kusagile ootamatult üksi jätnud, kuigi jah, lasteaias hakkas ta üsna varakult käima. Samas on lasteaias talle kogu aeg meeldinud ning hommikuti läheb ta sinna rõõmuga. Oleme sellest temaga kahekesi ka rääkinud ning mul on jäänud mulje, et see on tema jaoks nagu mäng ning garanteerib selle, et keegi tuleb kohe kiiresti tema juurde. Kas sellist nutmist-karjumist võib ignoreerida? Kuidas teha talle selgeks, et piisab rahulikust kutsumisest, karjuda ning nutta ei ole vaja?
Meelike Saarna
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 17.08.2010 kell 21:05
Tore, et olete lapsega kirjeldatud olukordadest rääkinud ja seetõttu mõistnud, mis võib peituda käitumise taga, mis teile muret teeb.
Võib tõesti olla, et nutust on saanud omalaadne tähelepanu või kontakti otsimise viis. Lapsed saavad üsna ruttu aru oma käitumise ja teda ümbritsevate täiskasvanute reaktsiooni omavahelisest seosest ja hakkavad siis seda teadmist kohe rakendama. Kui nutan, tuleb ema kohe minu juurde, kui ei jää magama, siis istub keegi minu juures, kui kurdan igavust, korraldatakse kohe midagi põnevat. Lapsed on väga nutikad oma vajaduse eest seismisel, ja vajaduste katmine on otseselt seotud lapse arenguga. Nõnda siis tuleb tunda heameelt oma laste nutikuse ja tarkuse üle.
Kui lapse nutt tundub teile aga ülemäärane, siis ei ole abi lohutamisest ega keelamisest, rääkimata ignoreerimisest – last ei tohi kunagi ignoreerida. Abi on kuulamisest, aktsepteerimisest ja oma piiride nähtavaks tegemisest.
Oluline on jälgida, et laps saaks piisavalt tähelepanu – et ta saaks tähelepanu mitte ainult siis, kui ta seda küsib (seda nõuab, selle järele karjub), vaid ka siis, kui ta seda otseselt ei nõua. Vanema kättesaadavus mõjub lapsele rahustavalt. Kontakt hooliva vanemaga on lapsele arenguliselt väga oluline. Pean silmas tõelist kontakti, tõelist kohalolekut lapse jaoks. Kui mängite lapsega ja samal ajal mõlgutate mõtteid tööst või plaanite järgmise päeva tegevusi, on tegelik kontakt teie ja teie lapse vahel hõre ja laps tajub seda.
Nutvale lapsele on vaja märku anda, et te püüate tema muret ja vajadust mõista. Kui peegeldate lapsele neid tundeid, mida näete tas esil olevat, siis laps pikapeale rahuneb. See on ka tundekasvatuse osa: laps saab aja jooksul teada, et mitmesugustel tunnetel tema kehas on nimed ja et tundeid tunda on normaalne, et tunded pole midagi hirmutavat ega keelatut.
Igale inimesele, nii suurele kui väikesele, on oluline, et temast aru saadaks, ja igaüks saab tasakaalu tagasi, kui mõistab, et tema tundeid – millised need ka ei oleks – on teiste poolt aktsepteeritavad.
Mõistagi on vaja lapsele ka kannatlikult selgitada, millised lapse teie kohale kutsumise viisid on teile sobivad. Selge ja korduv minateade on siin omal kohal: kui sa nii valjusti mind kutsud, siis... siinkohal saate ausalt, täpselt ja lühidalt kirjeldada, mida tunnete teie lapse selle käitumisega seoses ja milline on konkreetne mõju teile. Püüdke üheskoos leida lahendusi sellele olukorrale ja kaasake ka laps kindlasti lahendusi välja mõtlema.
Olgu ka öeldud, et kolmeaastane laps on arenguliselt selles staadiumis, kus ta hakkab selgemini tajuma oma eraldiolekut emast ja seda, et emal on ka teisi tähtsaid inimesi ja teisi tähtsaid tegemisi. See tasapisi kohalejõudev tõdemus, et emme ei olegi ainult tema jaoks maailmas olemas, võib lapsele olla väga valus. Piisav olek lapse kõrval ja hea kontakt temaga koos lapse iseseisvumise ja emast eraldumise delikaatse toetamisega on selles arengujärgus väga olulised.
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!