Olen 3 aasta 9-kuuse poja ema ning mulle teeb muret see, et mu laps vihastab väga kergesti ning elab seda välja väga halval moel.
Tegemist on hetkel meie ainsa lapsega ja seega tegeleme meie mehega, samuti vanavanemad, temaga päris palju. Ta on väga hea taibuga (tunneb kõiki tähti, kümneni numbreid, oskab oma nime kirjutada jne), kuid väga äkilise ja tugeva vihaga. Kui midagi talle ei meeldi või kui üritame talle reegleid kehtestada, siis läheb ta kohutavalt endast välja. Väljendub see mitmel moel: läheb näost punaseks, surub hambad risti, käed rusikasse ja ütleb ma löön sind, vahel ka tõesti lööb; või kui on minu peale pahane, siis lööb kassi või koera või ähvardab neid jne.
Oleme temaga korduvalt rääkinud, et miks see ilus pole ja miks ei tohi seda teha. Ta saab kõigest aru ja lubab, et enam nii ei käitu, kuid järgmine kord vihaga teeb seda kõike jälle. Kui oleme proovinud karistuseks nurka või teise tuppa saata, siis ta lihtsalt jookseb sealt välja ja loob oma asju viha ja nutuga. Hoiatamine ei mõju samuti, lihtsalt järgmine kord hoiatab ta nende samade asjadega mind ennast (Emme, kui sa mulle seda ei anna, siis ma panen su nurka).
Heas tujus on ta väga õrn, suur kallistaja ja musitaja. Ta on jutukas ja arukas ja tunneb kõikide asjade vastu huvi. Lihtsalt saame aru, et kui me ei suuda teda kasvatada, siis hiljem on veelgi raskem ja teeme talle karuteene. Aga me oleme visalt proovinud ja kõik loetud kasvatusvõtted ei toimi. Kas me peaks tulema kõik koos nõustamisele? On see märk mingist suurest vajakajäämisest ja kuidas peaksime edasi minema?
Teie kirja lugedes tekib mul üks mõte, mida võiks veel proovida. Muidugi võite tulla ka nõustamisele. Kirjast võib aru saada, et lapsega tegeletakse palju ning ta on taibukas ning igati tragi. Mureks on aga tema jõuline eneseväljendus, kui talle miski ei meeldi.
On loomulik ja pidev protsess, et inimeses kogunevad igapäeva suuremad ja väikesemad pinged ning siis ta maandab, lahendab või plahvatab need välja. Täiskasvanud omavad heal juhul mitmeid erinevaid viise, kuidas pingetega toime tulla räägivad, teevad sporti, tegelevad hobidega, loevad, kuid tihti ka tülitsevad, tarvitavad alkoholi või liialdavad toiduga.
Lapsed elavad oma pingeid tihti välja just selliste viha- ja nö jonnihoogudena. Sel juhul on oluline, et leiduks inimene, kes jaksaks lihtsalt mõista ning vastu võtta lapse eneseväljenduse. See ei tähenda, et tuleks reeglites ja kokkulepetes järeleandmisi teha. Ja see ei tähenda, et tuleks lubada lüüa või lõhkuda asju. Võib öelda näiteks: ma ei luba lõhkuda ega lüüa midagi, mis võib katki minna ning hoida last kindlalt kuid rahulikult näiteks enda vastas talle täit tähelepanu pühendades. Tähtis on sellises olukorras aktiivne kuulamine ehk lapse pahameele ehk tunnete vastuvõtmine. Võib peegeldada lapse sõnu või käitumist öeldes midagi sellist: ma näen, et sulle ei meeldi see, sa ei ole sellega kohe üldse nõus, sa oled nii vihane, et sa tahaksid kohe lüüa mind. Tavaliselt laps sellise peegeldamise peale hakkab end väljendama ja ütleb näiteks: olen jah vihane! või tahan jah lüüa! Selleks, et lapse pinge saaks välja tulla, tuleks lasta tal end turvaliselt väljendada. Tähtis on Teie enda sisemine hoiak, mis oleks kindel oma piirides, kuid aktsepteeriks samal ajal lapse tundeid, mis tekivad selle piiri vastu põrkudes. Aktiivset kuulamist alustades võib olla küllalt raske jääda ise rahulikuks, kui laps ütleb nö koledaid asju ma vihkan sind!, ma löön sind! jne. Nende sõnumite tegelik sisu on hoopis teine: mul on nii halb tunne ja ma ei tea, mida selle suure energiaga enda sees teha. Loomulikult ei oska lapsed sel viisil mõelda, ka täiskasvanud ei oska tihti... Vahel võib lapsele anda mõned suured padjad, mida taguda ja tuuseldada või ajalehti, mida võib rebida ning pakkuda toetavalt ja mõistvalt näidata, kui palju tema sees seda viha on.
Kui laps näeb tasapisi, et tema tunded ei kohuta enam vanemaid, siis ta õpib ka ise neid järjest paremini juhtima. Kui ta tajub, et tema vajadusi ja tundeid mõistetakse, siis ta õpib väljendama oma päris vajadusi ja tundeid ka teistele liiga tegemata.
Väga toetav ja inspireeriv raamat on sel teemal minu arvates Aletha J. Solteri Nutt ja jonnihood. Lisaks võib lugeda T. Gordoni Tark lapsevanem, milles on hea süsteem sellest, millal ja kuidas kuulata last ning kuidas seista oma vajaduste eest.
Vahel võivad muutused lapse käitumises tulla ootamatult kiiresti, kuid siiski soovin kannatlikku meelt!
Olen ka just 9 aastaseks saanud poisi ema ja mured samasugused. Poiss vihastub kergelt ja hakkab hambaid krigistama ning løøb nt vastu seina katega v laamendab ustega. Kodutøød saab koik tehtud, kuid sellele kaasnev suur jonn (miks ma pean seda tegema, miks on olemas suured inimesed, kes koguaeg kasutavad jne).
Kolisime Norra aasta tagasi ja poiss kaib Norra koolis. Esimene aasta møødus rahulikumalt, kuid nuud on kohalikus koolis ja teda suisa narritakse. Talle øeldakse rumalaid asju, mispeale ta laheb ja loob. Samas tuleb koju ja on ise nii onnetu, laheb vabandab jne. Teiste tahelepanu ei oska ta voita, niipalju olen teda jalginud. Ta teeb seda vaga naljakal kombel, lollitab ja arvab, et see on just oige moodus. Olen raakinud ja raakinud, kuid tulutult. Mina ei oska ka enam kusagilt lahendust leida, kuidas aidata lapsel oma vihaga toime tulla, mida øelda, kui koolis teda narritakse? Ma saan ju temast aru, et tal on raske.
Oppimine on koolis korras ja opetaja kiidab teda. Ainuke probleem ehk on selles, et ta tahab kullalt palju tahelepanu, kasvoi nt koolitøøde tegemisel.
Tundub, et see 9 aastane poiss vajab ka ise suuremat selgust enda sees. Tõenäoliselt toimuvad tema sees mingid protsessid, millega ei oska ta muud moodi midagi peale hakata, kui füüsiliselt ennast välja elades.
Kindlasti on sel juhul suureks abiks aktiivne kuulamine, millest natuke kirjutasin ka vastuses Katrinile. Aktiivne kuulamine eeldab vanemalt teistsugust hoiakut kui rääkimine ja selgitamine. Ütlete ka ise, et olete rääkinud ja rääkinud, kuid tulutult. Toon võrdluse, et kui valada midagi täis olevasse anumasse, siis see lihtsalt ajab üle. Sama on ka lastega (inimestega), kui rääkida midagi lapsele, kelle sees on palju mõtteid ja tundeid, siis räägitav jutt ei saa kuhugi mahtuda. Last on vaja eelkõige kuulata ja anda talle võimalus rääkida oma mõtetest, tunnetest, vajadustest ja unistustest. Väga oluline on, et vanem paneks selleks ajaks kõrvale omad teadmised ja kogemused ja lubaks lapse sees olevatel mõtetel nö välja voolata. Laps õpib suuresti läbi oma kogemuste ja selleks peab olema keegi, kellega oma kogemusi jagada. Kui laps saab rääkida nii, et ta tunneb, et keegi püüab just temast aru saada, siis hakkavad ka lapse enda peas tekkima uued mõtted, küsimused ja ideed, mis aitavad probleemi lahenduse suunas. Vanem võiks usaldada, et laps teeb oma parima, mis ta oskab ja ta õpib iga päevaga suhteid, iseennast ja teisi paremini tundma.
Vanem võiks ideaalis teha vahet, kas tegu on lapse või vanema probleemiga. Lapse probleemidele peaks otsima lahendusi ikka laps ise ja ta võib selleks paluda vahel vanema abi. Aktiivse kuulamise abil saab laps ka ise selgust, milles tema jaoks probleem seisneb ja millist abi ta vajab.
Kui lapse sisse on rääkimise abil tekkinud ruumi, siis tekib tal ka võimalus kuulata teisi. Alati on oluline küsida, et kellel on probleem ja kes vajab abi.
Lisaks eelpool soovitatud raamatutele, soovitan koolilaste vanematel lugeda ka A. Faberi ja E.Mazlish raamatut "Kuidas rääkida lastega nii, et nad õpiksid kodus ja koolis". Selles raamatus on juttu nii kuulamisest, kui ka üldiselt õppimist ja häid suhteid takistavatest tunnetest.
