Tere,
viimasel ajal (enne nii ei olnud) on mul tekkinud päris suur mure 4 aastase pojaga. Ta on minu küljes nii kinni, isegi kui lähen prügikasti välja viima, siis hüüab paanikas häälega: "Kuhu sa lähed? Kas sa tuled kohe tagasi?"
Lasteaias paar nädalat nuttis iga kord, kui ta hommikul sinna viisin. "Emme, kas sa tuled mulle varsti järgi? Millal sa tuled? Kas sa ikka tuled?"
Ja küsib neid küsimusi hirmunud häälega, ometi ma vastan rahulikult, et loomulikult ma tulen, ma ei ole ju kunagi tulemata jätnud.
Kasvatajatega on sel teemal räägitud, keegi teda ei kiusa, sõpru tal on.
Kusjuures ma ei ole teda sinna jätnud kauemaks, kui teised lapsed. Töö on mul 9-17.
Kodus ta ei mängi midagi, isegi kui ma palun tal mängima minna. Istub ainult minu kõrval, kui lähen kööki, tuleb järgi, lähen wc-sse, tuleb ka järgi.
Õhtul panen ta magama kõrvaltuppa ning panen ukse kinni. Samuti samad küsimused: "Emme, kas sa tuled varsti magama? Millal sa tuled? Kas sa ikka tuled?"
See kõik on ära rikkunud mu suhted mehega. Ta ei ole lapse isa (bioloogiline isa lapse vastu huvi ei tunne). Mu elukaaslane õiendab minuga, et ma ise lasen lapsel endaga niimoodi käituda. Võib olla on see tõesti nii...
Aga ma ei oska enam midagi peale hakata - tervel meie perel on stress. Ma tunnen ennast väsinuna, kuna poeg ei lase mul endal üldse millegagi omaette tegeleda.
Kas peaks lastepsühholoogile minema? Sest ma ei tea, mis mu poega vaevab ja ise ta nagu ka ei räägi. Tähelepanu saab ta minu arvates piisavalt.
Näib tõesti, et väikemehel on mure, võimalik, et ta on hirmul, et miskit võib juhtuda. Kirjeldate, et enne nii ei olnud. See on oluline tähelepanek ja siit edasi võiks veel mõelda, mis poja muutunud käitumisele veel eelnes või toimus samal ajal, nt muutused elukorralduses, eelkõige kodus, aga ka nt lasteaias, Teil endal (tööle asumine), samuti seoses lähedaste inimestega, nt seoses Teie elukaaslasega (kohtumiste sagedus, kooselu algus jne,).. Selles vanuses võib poiss olla ülimalt tundlik ema partneri suhtes ning lisandub veel rikkalik kujutlusvõime. Vahel piisab vähesest repliigist, kuid poisi fantaasia loob sellest oma pildi ja väga raske on täiskasvanul mõista, kust lapse mured ja hirmud alguse saavad. Seda enam, et poisil endal on raskte vahet teha, mis reaalne ja mis väljamõeldis.
Hea oleks see, kui poiss saaks väljendada, mida mõtleb ja kujutleb. Saate olla abiks mõistva kuulajana (aktiivne kuulamine, näiteks. sa tahad olla kogu aeg, minu juures ja mulle näib, et sa kardad, et midagi võib juhtuda.....). Kasvõi see, et mõistate tema muret ja soovi on ka juba rahustav ja veel parem, kui poiss saabki välja öelda, mida kujutleb (et võiks juhtuda...). Võimalik, et ta käitub nii arvates, et suudab midagi ära hoida ja ta vajab kindlustunnet, et seda miskit ei juhtu.
Kindalasti ei tohiks poiss kogeda, et tema käitumine viib selleni, et Teie ja mehe suhe pingestub. Seda juhuks, kui tal peaks olema fantaasia, et suudab teie kahe vahele astuda ja suhet õõnestada. Pigem oleks tasakaalu jaoks vajalik (isegi kui see põhjustab armukadedust), kui ta näeb, et teie omavahel saate endiselt hästi läbi ja toetate üksteist ja olete emotsionaalselt lähedased, ka kallistused jms käivad selle juurde.
Ka Teie elukaaslase mõistev ja toetav suhtumine pojasse oleks poisi kindlustunele vajalik. Hea oleks, kui nad vahel päris kahekesi koos midagi teeksid ja sellest rõõmu tunneksid.
Kui mure jääb kestma ja poeg on endiselt rahutu ning suhted mehega pingelised, siis loomulikult tasub pöörduda ka spetsialisti poole. Siinkohal sobib nii lastepsühholoog kui ka pereterapeut.
Toredaid koosoelmisi!
