Mure siis selline...
Kolisime elukaaslasega umbes pool aastat tagasi kokku. Minul on eelmisest abielust 1.4a poeg ja temal eelmisest abielust peagi 5a-ks saav tütar.
Enne minu tulekut magas tütar koos isaga ühes toas.Alguses magas tütar enda väikses voodis ja mees suures voodis,lõpuks kartis oma voodis magada ja nii nad siis koos magasid mõnda aega.
Lisaks veel see,et olude sunnil käib tüdruku ema meie juures iga kuu nädal aega järjest elab nagu siin.Siis samuti magavad ühes voodis,tütar ja ema.
Kui mina siia tulin,siis mees tuli muidugi minu kõrvale teise tuppa,lisaks on meil voodis ka väike poiss,keda peagi hakkan oma võrevoodiga harjutama.
Tüdruk kardab üksi oma toas magada.Pärast õhtust unejuttu ütlen head ööd ja peale seda hakkab paanika pihta.Hakkab kartma ja karjuma,et tema ei taha üksi magada,tema kardab.Nõuab issit enda kõrvale.Issi siis lähebki,üritab teda maha rahustada,jääb ta kõrvale,või istub ta kõrval,kuni laps magama jääb.Tuleb ära,aga öösel hakkab sama trambulai pihta.Ikka issi ja issi.
Tüdruku toa kõrval magavad mehe vanemad,meie magame maja teises otsas,ja öösel me ei kuule tüdruku nuttu.Seega peab mehe ema koguaeg last rahustama.Tal on närvid ka parajalt üles hüpanud sellepärast,seega täna hommikul ta ütles,et me kõik magaks neljakesi ühes voodis (mina,mees,tütar,poeg),või siis ainult issi läheb tüdruku kõrvale.Ja seniks,kuni tüdruk on oma enesekindluse tagasi saanud ja julgeb üksi magada oma toas ja oma voodis.
Ja kaua me siis koos magame.Ma kaldun arvama,et veel mitu aastat.Ja asja teeb raskeks ka see,et lapse ema käib siin lapsega koos magama.Nüüd jälle viimased õhtud ja ööd hullud,kuna lapse ema oli siin jälle nädal aega ja magasid iga öö ju koos.
Ma olen täiesti nõutu,ma ei tea,mida teha.
alustan vähemalt sellest siis,et oma poega harjutada oma voodiga,et ta ei magaks meiega koos.
Neljakesti voodis magamine on minu arust täielik hullus.Mehe vanemad ütlesid,et nemad ei taha mingit kisa kuulda,tahavad et rahu oleks majas ja et see on ainuke lahendus.
MIDA TEHA??
Kirjeldatud olukord on tõesti raske kõigile. Kõige lühem vastus teie kirjale on, et lapsed magagu oma voodikestes, mees ja naine oma abieluvoodis, ja kõige parem, kui seesugune neljaliikmeline pere elaks eraldi oma korteris ilma eelneva põlvkonna ja eelneva suhte osapooleta. Kirjas kirjeldatud olukord on halb igas mõttes. Kooselu vanematega ei lase nn noorel perel iseseisvuda, elukaaslase endise naise pikad külaskäigud ei laste teie suhtel rahulikult areneda. Lapsed on seesuguses olukorras kannatajad igal juhul.
Loomulikult mõistan, et alati pole mõistlikud lahendused võimalikud, kuid midagi saate ikka teha. Esimene asi, millega soovitan alustada nii ruttu kui võimalik, on see, et lapsed hakkavad magama kumbki oma voodis. Kaasake selle muutuse läbiviimisse kindlasti ka elukaaslane. On hea, kui olete elukaaslasega muutuse osas ühel nõul ja kindlad selles, et muudatust on vaja. Peaksite arvestama, et siin läheb vaja suurt kannatlikkust ja järjekindlust. Teie kindlusest oleneb suures osas, kuidas teil asi õnnestub. Kui teil endal puudub usk muudatuse vajalikkusse, siis see ka ei õnnestu. Samuti peaksite elukaaslase vanemaid teavitama, et alustate laste ümberharjutamist, ja see võib esialgu kaasa tuua veelgi öist nuttu. Ilmselt on nad nõus seda veel mõnda aega välja kannatama, kuna perspektiiv on ju ilus: igaüks oma voodis magamas, öine rahu ja vaikus.
Kuna lapsed on harjunud n-ö vana moodi, siis tuleb neile kindlasti selgitada, et nüüdsest toimub magamine uut moodi. Eelneva päeva või ka mõne päeva jooksul (oleneb, kui kiiresti otsustate uut harjumust juurutama hakata) rääkige kummalegi lapsele, et täna õhtust (varsti, paari päeva pärast) on uus kord. Selgitage lastele kindlasti ka, miks, tuues ausaid põhjendusi, just neid, mille pärast te arvate selle muudatuse vajalik olevat.
Väiksem laps ilmselt räägib veel vähe, ja muudatus jõuab temani alles siis, kui te ta reaalselt oma voodisse panete. Siingi on vaja selgutusi ja kannatust. Ilmne on, et suurem laps, kuuldes eelolevast, hakkab protestima. Kui laps väljendab arusaamatust ja vastupanu, siis kuulake teda rahulikult ja andke talle tagasi kõik see, mis ta rääkida võib, näiteks: muidugi sa ei ole harjunud üksi magama, sulle ei meeldi, et me issiga sellise plaani tegime jne. Lapsel on kergem leppida muutusega, kui ta saab aru, et ka teda on mõistetud. Pärast kuulamist selgitage lapsele uuesti, miks muudatust on vaja.
Elukaaslane või ka te ise peaksite ka jälile saama, mida vanem laps tegelikult kardab. Kui tema isa-ema on lahku läinud, on normaalne, et ta tunneb enda mahajäetu ja üksildasena. Kuna lapse emme elab eraldi, siis ilmselt kardab laps ka issist ilma jääda. Osa laste hirme on arengulised, 5-aastased kardavad pimedust, järske helisid, tundmatuid-koledaid loomi ja võõraid inimesi, isa-ema kadumist, mahajätmist jpm. Et hirmust tekkinud psüühiline pinge ei lõppeks mõne tervisehäirega, tuleb hirmunud last tingimata kuulata, et tema hirme mõista. Osasid hirme saab täiskasvanu oma teadmise lisamisega vähendada, lapsele vastavaid selgitusi andes. Kindlasti ei tohi lapse kartust naeruvääristada ega tühiseks pidada.
Lapsega koos magamise asemel olge lastega rohkem koos päeval. Mõtlen tõelist koosolemist, koos mängimist-tegutsemist, mitte jajah-i telekat vaadates, samal ajal kui lapsed samas toas toimetavad. Kui laps on saanud piisavalt kontakti päevasel ajal, ei nõua ta seda öösel. Väiksema voodi võiks olla teie voodi kõrval, käeulatuses, et saaksite alati talle rahustavalt käe peale panna, kui ta ärkab laps rahuneb, kui tunneb, et emme on lähedal.
Suurem tüdruk võiks oma vanuse poolest juba eraldi toas magada. Kui see pole võimalik, pange ka 5-aastase voodi oma magamistuppa. Mehe ja naise ühine voodi on koht, kus toimub üks osa kooselus toimuvast jagamisest. Intiimelu kuulub kindlast privaatsfääri, seega ei ole abieluvoodisse asja mitte kellelgi teisel, kui vaid teil kahel. Kui magate eraldi (pealtnäha küll laste tõttu), siis on minu küsimus: mis teie kooselus/suhtes toimub?
Kui lapse ema nädalased külaskäigud on midagi seesugust, mida ei ole kuidagi võimalik teistmoodi korraldada, siis tuleb ka temale kindlasti selgitada, et täiskasvanu ja laps ei maga koos (kohane on see vaid tissitamiseas imiku puhul). See peaks olema range reegel, millest kõik kinni peavad. Erandid tekitavad segadust ja lapsed ning teie ise satute jälle keerulisse olukorda.
Soovin teile jõudu ja kannatlikkust uute perereeglite sisseseadmisel.
Suur aitähh Teile nii pika vastuse eest! Sain palju julgustust juurde tegutsema hakata!
Kusjuures esimene väike samm ongi tehtud vahepeal,väiksem magabki nüüd oma voodis meie voodi kõrval!Alguses oli paar-kolm päeva õhtul paanika,aga nüüd,kahe nädala pärast,kui panen ta oma voodisse õhtul,hakkab seal mängima ja enam ei lähe isegi väga minu abi ja kätt vaja,et uinuda
Suuremaga küll on aga ikka probleeme.Tal on küll oma tuba juba tükk aega,aga magab ta seal suures voodis,mitte oma väikses voodis.Oma väikest voodit ta kardab.Uurisin,milles asi,ütles,et tädipoeg oli teda sealt hirmutanud ja nüüd ta kardab seal magada.Olen küll öelnud talle,et seal pole midagi karta,aga see ei aita.
Tüdruk vahest jääb normaalselt magama,vahest mitte.Näiteks eilne õhtu...Issiga lugesid raamatut ja kui issi hakkas ära minema (ütles,et issi läheb nüüd magama ja sina ka),siis hakkas karjuma.Et tahab issiga koos olla.Lõpuks lasime tal ise nutta kuskil 10 min,aga nutuhoog läks aina suuremaks.Isa läks lõpuks tema juurde,istus voodi kõrvale toolile.Istus seal oma tund aega kella 11ni,jäi juba ise magama,aga tüdruk ei jäänud.Lõpuks tuli sealt tulema,tüdruk jäi nutma,kuni lõpuks jäi ikka magama.
Ma tean,et nii ei ole õige teha,aga kuidas siis oleks õige?Kui laps hakkab jonnima,ei kuula ühtegi seletust,miks me tahame nii teha.ainuke mõte peas on tal:tahan issiga olla!!
Kas jätta ta nutma mingiks ajaks,siis minna,öelda head ööd ja minna jälle ära?Või jäädagi ootama sinna,kuni ta magama jääb?
Tüdruku emal on nüüd väike beebi ja kui nemad tulevad siia,siis läheb raskeks,kuna tüdruk tahab nüüd ju oma ema ja väikse beebiga koos magada,aga nüüd järsku peab üksi oma voodis magama.Eks ta paras katsumus ole,aga üritame,vaatame mis saab.Ega tõesti nii ei saa jätkuda edasi...
Tundub,et mina olen rohkem mures ja samas entusiasmi täis tegutsema,kui lapse isa Pean ka temale seda julgust süstima.Kui ta laps nutab,siis tal on väga valus seda pealt kuulata,tahab alati alla anda ja minna koos magama.
Viimasel ajal kardab tüdruk üldse üksi olla,näiteks vetsu ei julge enam üksi minna,tahab,et keegi teda valvaks.Jonnibki niikaua,kuni teeb püksi.
Üks probleem on veel...Nimelt ei söö ta lõunat,pirtsutab.Ei meeldi talle üks asi ja ei meeldi teine asi.Vahest mitu päeva ei söö lõunat.Kuigi ma teen igati mitmekülgset ja maitsvat toitu.Praegune lahendus on see,et kui talle ei meeldi see toit,siis lahkugu lauast ja enne õhtusööki ei saa ta mitte midagi süüa.On see õige taktika?Sest absoluutselt iga lõuna ajal ta kas ei söö midagi või ainult nokib toitu.Paar lemmikut on tal tõesti,mis ta ära sööb:kartulid viineritega ja kartulid hakklihakastmega.
Oleks väga tore,kui leiate veel natuke aega mu muret kuulata ja nõu anda
Kõike head!
Kui need nipid siin aitavad,siis olete ühe kommikarbi väärt!
Väga tore oli lugeda, et olete teinud uusi perereegleid ja asjad on vähemalt osaliselt hästi sujunud.
Ikka juhtub, et laps ei jää miskipärast magama. Kui see siiski on korduv muster ja segav, tuleks kõigepealt uurida, mis on seesuguse käitumise taga. Iga lapse käitumise varjus on mingi vajadus ja samamoodi on see ju ka suure inimesega. Minu seisukoht on, et lapsed ei jonni nad lihtsalt seisavad oma vajaduste eest. See on väga tark käitumine, sest kujutlege last, kes istub vaikselt nurgas, kuigi tal on näiteks kõht tühi või väga paha olla. Täiskasvanud lapse ümber on ju alatasa hõivatud mingite oma asjadega, nad ei pruugi last tähelegi panna. Kui laps oma vajadusest aktiivselt märku ei annaks, võib halvemal juhul tema elugi ohtu sattuda, rääkimata emotsionaalsest arengust. Kui laps üksinda voodis nutab, saab kannatada tema turvatunne, usaldus maailma ja inimeste vastu. Kui nii juhtub vahetevahel, pole asi nii hull, ent kui nii on aina, on see kehv olukord lapse jaoks. Ka oma täiskasvanuellu võib ta sel juhul kaasa võtta arusaama, et igaüks ongi oma hädaga üksi. Ent on ju palju kergem-turvalisem elada, teades, et igaühe ümber on inimesi, kelle peale võib loota, kelle käest võib küsida toetust ja abi.
Seega võiks ikkagi püüda uurida, miks kardab laps oma voodit ja mis hirmud tal täpselt sellega on. Siin on vaja tõelist kuulamist, lapse juures istumist ja süvenemist. Ainult nii selgub lapse tegelike hirmude põhjus. Oluline on ka teada saada, millised on lapse enda lahendused sellele probleemile. Et issi juures istub, on üks võimalus, kuid see on poolik lahendus: laps on rahul, aga issi mitte. Parim oleks, kui leiaksite lahenduse, mis kõigile ühtviisi hästi sobiks. Pange koos lapsega fantaasia tööle, kaasake ka issi ja mõelge välja nii palju lahendusvariante sellele probleemile, kui vähegi saate. Alles järgmisena hakake nende seast valima. Nii kaasate ka lapse tähtsate otsuste tegemisse, laps tunneb end olulisena ja võtab ka rohkem vastutust, et üheskoos vastuvõetud otsusest kinni pidada.
Kuulamise ja rääkimise reeglid on nii, et kui te tahate, et keegi teid kuulaks, siis kuulake kõigepealt teda. Pakun, et laps ei kuula teie seletusi, sest teie ei kuula tema seletusi. Tehke seda ja te saate lapse vajadusest paremini aru.
Sama on ka söömisega. Püüdke last kuulata ja mõista ja alles seejärel selgitage oma põhimõtteid, miks ja kuidas peaksid lapsed teie arvates sööma jne. Püüdke ka siin teha kokkuleppeid nii, et kuulate ära ka lapse poolt pakutud lahendused. Vägisi ei saa midagi. Kui olete rahulikult last kuulanud ja rääkinud ka enda mõtteid ning laps ikkagi ei söö, siis las ta ei söö. Söömisest (nagu ka magamisest) ei tohiks teha sunniviisilist asja. Vahel on abi sellest, et kujutlete end ise lapseks. Kuidas oleks, kui keegi teid kurjalt magama sunniks, kuigi uni ei tule ega tule? Kuidas oleks, kui peaksite käsu järgi sööma, mis sugugi ei maitse? Laps on ju samasugune inimene nagu meie isegi, ta tunneb meiega sarnaselt.
Tähtsam teadmine on aga see, et oma seesuguste vastuhakkudega, nagu te neid kirjeldate, võib laps ajada hoopis teisi asju. Asi ei pruugi olla hirmudes ega magamises ega söömises, vaid omavahelistes suhetes. Kuna laps teiega sellest otse rääkida ei oska, saadab ta oma sõnumeid teieni talle jõukohasel moel, ise seda mõistagi otseselt teadvustamata. Kui palju on sel lapsel üldse oma otsustusõigust, võimalust ise teha mõnigi valik? Kui palju saab laps tähelepanu ja hoolivust tunda? Kui palju võib ta tunda rivaliteeti väiksema lapse vastu? Kui palju igatseb ta taga oma ema? Kui palju võib tal olla segadust ses osas, mis puudutab pere täiskasvanute suhteid, lahkuminekut jms?
Siin on palju keerulisi küsimusi, millele lapsel pole vastust, ja ta võib reageerida kõigele sellele n-ö kaude kõige sellega, mida kirjeldasite.
Oma kodu reeglid peaksid aga olema kõigile ühesugused. Kui lapse ema teile külla tulles nn oma reegleid kehtestama hakkab (nt magamise osas), siis on minu ettepanek sellest temaga tõsiselt rääkida õieti peaks seda tegema teie elukaaslane, et sõlmida vastavaid kokkuleppeid. Reeglid, mis aina muutuvad, pole reeglid. Ilma reegliteta elu on aga paratamatult väga keeruline.
Pean ka temale seda julgust süstima.Kui ta laps nutab,siis tal on väga valus seda pealt kuulata,tahab alati alla anda ja minna koos magama.