Olen üks neist õnnelikest emadest, kellele on antud võimalus aidata oma lapsel kasvada iseseisvaks ning toredaks ühiskonna liikmeks. Olin üksikema kuni lapse 1 aasta ning 10 kuuseks saamiseni. Vanemahüvitise aja veetsime turvaliselt maal. Peale vanemapuhkust olin sunnitud tulema Tallinna tagasi tööle ning panema tütre pooleteise aastaselt sõime. Ta kohanes lasteaiaga kiiresti (pealtnäha) ning mingeid probleeme tal sinna jäämisega ei esinenud. Võtab siiani sealsetest tegevustest ilusasti osa, laulab, tantsib, mängib; kasvatajadki kiitsid tema võimeid, kuid mainisid, et ta ei kaitse end piisavalt ja laseb teistel endalt asju ära võtta või haiget teha.
Nüüdseks on minu tütar 2 aasta ja 3-kuune. Esimene lastesõime aasta hakkab lõppema. Ja ma näen, et mu laps on stressis. Veebruaris oli tal esimene "jonni-hooaeg", mis kestis kuni kolm nädalat. Iga päev algas suure riiuga, riidesse ei tahtnud panna, süüa ei tahtnud, kingi ei tahtnud jalga panna, autosse ei tahtnud minna, autost välja ei tahtnud tulla, lasteaeda ei tahtnud jääda, lasteaiast ei tahtnud õhtul ära tulla, autosse ei tahtnud istuda, autost välja ei tahtnud tulla jne. Terve päev oli üks suur "ei taha". Öösiti magas kehvasti, ärkas poole öö pealt üles ning röökis hüsteerilsielt täiest kõrist nii tunnikese non-stop. Naaber käis seinale koputamas, tuli ukse taha ja ähvardas politseiga. Ma olin totaalselt läbi, ehkki üritasin kuidagimoodi rahu säilitada.
Tütar muutus endiseks ja tõeliseks musterlapseks kohe peale seda, kui käisime arstil ja kurtsin, et midagi on lahti. Selgus, et kõrvapõletik, ehkki kõrvavalu ta kurtnud ei olnud. Tohterdasime ja välja tuli taas minu üliagar, armas ja tark laps. Nüüd on juunikuu ja jälle on näha seesama muster, kus juba mitmendat päeva röögitakse tunde hüsteeritsedes ja asju loopides, endale haiget tehes. Jah, kõrvad on siiani tema achilleuse kand ning läheme nendega ka operatsioonile, kuid ka praegu ei kurda ta kõrvavalu. Siiski julgen ma seda jonnituuri kõrvade-probleemiga seostada. Tüdruk aga kriiskab ja ütleb läbi nutu, et tema tahab jonnida! Ja tahab veel jonnida! ja siis veel jonnida! Peale kahetunnist röökimist jätkub tal veel jõudu, et endast anda kõik, et kõrist täisdetsibellid tuleksid. Nende jonnituuride ajal ma küsin endalt korduvalt, kus ma olen vea teinud. Kuulan teiste kogemusi ja mulle kinnitatakse, et nii ongi. Aga kas ikka on? ja kas laps peab niimoodi kannatama? Ma üritan küll välja mõelda erinevaid lahendusi, et lapse mõtteid mujale juhtida, kuid alati see ei õnnestu, ja üldiselt on iga ettepaneku peale tulnud "ei taha!".
Suhe minu praeguse mehega on lapsel hea. Nad müravad, käivad õues, mängivad ja mõlemad on üksteist hästi vastu võtnud ja teineteisega kohanenud (või nii mulle vähemasti tundub). Kui me lasteaiast koju läheme, ütleb tütar, et Tarmo (nimi muudetud) juba ammu ootab teda. Kui teda parasjagu aga kodus veel ei ole, küsib tütar, kus Tarmo on. Ta otsib temaga kontakti ning ka mehele on mu tütar vägagi hinge pugenud.
Peale pikka lasteaia päeva olen ma püüdnud talle nii palju aega ja tähelepanu anda, kui võimalik. Üritan teda kaasata söögitegemisse, nõudepesemisse (ehk nõude panemisel masinasse), koristamisse jne. Olen proovinud jätta õhtupooliku nii rahulikuks kui võimalik. Paneme puslesid kokku, vaatame multikat, voolime või teeme väikese tiiru õues.
Minu kirja eesmärk ja suurim mure ongi tegelikult see, miks lapsel on taolised jonnihood mille jooksul ta hüsteeritseb, karjub, endale haiget teeb ja asju loobib. Mulle kohati tundub, et ma olen olnud "paha" ema, ehkki olen 100%-liselt pühendunud temale. Ma ei ole talle alati kõike lubanud, kuid asjasse mitte puutuvad isikud ning sõbrad, kellel veel lapsi ei ole, on mulle mainitud, et ma peaksin temaga karmim olema. Ma ei tea, mida teha või kuidas neid jonnituure võimalikult "valutult" üle elada.
P.S. ma saan aru, et nii pisikese lapse sõime panek on lapsele traumeeriv, kuid kas see võib siinjuures siiski põhjuseks olla?
Tere,
lohutuseks võin kohe öelda, et jonnihood kuuluvad arenemise ja kasvamise juurde samamoodi nagu hammaste tulek ja rääkima hakkamine. See võimaldab lapsel tunda end emast eraldiseisva inimesena, võimaldab tundma õppida omaenda mina ja oma tahet. Sama tähtis kui kuidas jonnihoogudele reageerida on minu meelest ka küsimus, kuidas ennast tervena hoida ja mitte end süüdi tunda ja haigeks muretseda. Sellele küsimusele annab hea vastuse A. Soltheri raamatust "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lastel oma tunnetega toime tulla."
Nutu esmane bioloogiline funktsioon on pingete maandamine. Teame ju omast käest, et kui nutta, siis pärast on kuidagi kergem olla, olgu probleem kui suur tahes. Neil, kes ei nuta, pinged kuhjuvad ja väljuvad kas ühel hetkel suure pauguga või mõnda muud kanalit kasutades (nt. psühhosomaatilised haigused - kõhu- või peavalu jt.). Väikelastel tekkivad pinged on kasvamise loomulik kaasnähe. Ühelt poolt tunnevad nad end suurte ja kõikvõimsatena, teiselt poolt ei saa ta igalt poolt asju kätte, mida tahaks või ei lähe jope piisavalt kiiresti selga või ei kuula koer tema sõna vms. Need pisikesed pinged kuhjuvad ja ühel hetkel võib näiliselt tühine asi (nt. poolik banaan terve asemel) põhjustada pikaajalise nutuhoo. Lausa rusikareegel on see, et hoidjaga on laps tubli ja tragi, kuid kui ema välja ilmub, siis tekib jonn väga kergesti. Ema on turvaline ning temaga koos võib pinged välja lasta. Oluline on last neil hekedel hoida, talle tema tundeid aktiivse kuulamise läbi tagasi peegeldada (nt. sa oled kuri, sest sul jäi huvitav mäng pooleli ja sa ei taha veel ära tulla.) ja lubada tal kurb olla. See annab lapsele sõnumi, et ma olen ok ka siis kui nutan ja ema hoolib minust. Enamasti tuleb ühe nutuhoo ajal neidsamu tundeid tagasi peegeldada kuni 10 korda enne kui nutt vaiksemaks jääb. Siis võib hakata juba uusi ettepanekuid tegema.
Teine aspekt on seotud piiride seadmisega. Kui laps hakkab protesteerima seetõttu, et ta näiteks midagi ei saa, mida tahab, siis on ikka oluline talle tema tundeid tagasi peegeldada (nt. sa oled kuri ja pettunud, et me seda lego ei osta), teda hoida, kuid samas ikka endale kindlaks jääda. Pigem mõelda enne ei-ütlemist suts kauem ja pärast oma sõnadest mitte taganeda. Lapsel ei tohiks tekkida seost - vanem ütleb ei, mina nutan, vanem lubab. Lapsele tuleb oma põhimõtetest rääkida (2aastasele võimalikult selgelt ja lühidalt), oma seisukohti selgitada ning teiselt poolt süvneda sellesse, miks laps midagi tahab, millised vajadused temal on. Siis on võimalik leida mõlemale sobivaid lahendusi ja vältida põrkumisi.
Kindlasti ei ole teie midagi valesti teinud, sest hoolite ja armastate oma last tõeliselt. Ka lastesõimes ei ole midagi halba, kui last ümbritsevad teda austavad ja tema vajadustest hoolivad täiskasvanud. Lastekollektiivis käimine on lapsele lihtsalt suurem koormus, ta väsib rohkem ja seega tekib ka pingeid rohkem, millest läbi nutu ja jonni vabanetakse. Terviseprobleemid võimendavad asja veelgi. Kaheaastane vajab palju hoidmist ja hellust ning teiselt poolt selgeid piire, millest kinni peetakse, rutiini - siis on tal turvaline kasvada ja ta tunneb ennast hästi.
Siiski jäi kripeldama punkt, kus Te soovitate last jonnihoo ajal hoida. Mina seda ei suuda, sest ta konkreetselt keeldub minu juurde tulemast või süles olemast, samas läheb nutt valjemaks, kui ma eemale lähen. Selliste hüsteeriliste jonnihoogude ajal on mu tütar täiesti "lukus" korrutades ühte ja sama asja ikka ja jälle ("ei taha tuttu minna", "ei taha tuttu minna", "ei taha tuttu minna" jne). Ta võib minna marru täiesti suvalisel hetkel ning pealtnäha täiesti ilma põhjuseta. Aga ma saan tõesti aru sellest, et lapsel on vaja oma pingeid aeg-ajalt maandada ja selle vastu ei ole mul midagi. Ma mõistan seda ja ei tee sellest probleemi.
Probleem ongi pigem siiski hüsteerilisuses, enda haiget tegemises (näiteks juuste kiskumises või paljale põrandale põlvede peale hüppamises) ja selles, et temaga on sel ajal täiesti võimatu kontakti saada. Kui tema jonnihoog tuleb peale just enne lasteaeda minekut, siis on kindel, et enne tundi aega ma teda autosse turvatooli istuma panna ei saa.
Kord juhtus selline asi lasteaiast õhtul ära tulles. Kuna siis oli meil sügav talv ning riided oli vaja selga panna ja tema sellest keeldus, võttis meil autosse jõudmine ei rohkem ega vähem aega kui poolteist tundi. Ka lasteaia juhataja üritas mind aidata, kui kuulis koridori peal hüsteerilist röökimist. Nii muuseas mainis ta, et sellist asja ei ole tema kunagi näinud, mis mind ennast sugugi paremini tundma ei pannud. Pigem tekkis ahastus, et kui lastega tegelev kogenud pedagoog sellist asja mainib, siis peab ikka asi tõesti hull olema.
Ma tahan öelda, et ma saan tõesti aru, et lapsed jonnivad ja kompavad piire, ja see kõik on ok. Aga kust läheb piir näiteks psühholoogiliselt ebaterve ja terve lapse vahel? Ehk millisest hetkest ma peaksin hakkama muretsema ja mõtlema, et meil on tõesti abi vaja.
Kuidas olla, kui laps ihu ja hingega jonnib on tõesti keeruline küsimus. On psühholooge, kes soovitavad hoidmist, isegi jõuga. Selle eesmärk on, et laps rahuneks ja lõpuks lõdvestuks. Minu isiklik kogemus on, et laps hakkas võitlema, et vabaks pääseda. Sõltuvalt nutu intensiivsusest vahel rahunes süles ruttu, kuid teistel kordadel pidasin siiski targemaks ta lahti lasta. Laps teab neis olukordads ise kõige paremini, mida ta vajab. Teie lapse sõnum on ilmselt - ole minu lähedal. Ka Solter soovitab oma raamatus pakkuda lapsele armastavat kohalolekut ja tähelepanu (siia hulka ei kuulu tähelepanu eemalejuhtimine ja õpetussõnade, hinnangute andmine ning lohutamine). Siin tasub kuulata oma südant ja talitada vastavalt.
Oluline on püüda selgusele saada lapse stressiallikas ning see kõrvaldada. Allikaid võib olla mitu ning aja jooksul võivad need muutuda. Aktiivne kuulamine võimaldab kõige paremini kursis olla lapse maailmaga. Ühtlasi annab selline suhtlemisviis lapsele märku, et ta on oluline just sellisena nagu ta on. Tihti on just see paljude laste jonnihoogude põhjuseks - nad ei taju, et neid märgatakse ja aktsepteeritakse nii nagu nad on. Kui ka kõik haigused on välistatud ning kirjeldatud hood ikka sagedasti jätkuvad ja ka vanuse lisandumisega ei teki muutusi, siis tasub kindlasti konsulteerida spetsialistidega. Teie emasüda ütleb teile, millal on õige aeg (nagu ta juhatas teid kõrvavalu jälile). Nautige lapsega koosoldud iga minutit ning andke sellest ka temale teada!
