Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: Kuidas usaldada last?

kris
Külaline
Postitatud 01.06.2010 kell 13:53
tegemist on 9-aastane poisiga, kelle vastu olen kahjuks usalduse kaotanud. Vahepeal oli probleeme varastasmisega. Rääkisime sellest, üritasin välja selgitada, miks ta seda teeb. Pidi asjad tagasi viima. seda ta ka tegi ja arvasin, et sellega asi piirdub.
Nüüd avastasin, et mu rahakott on sentidest tühi, kuigi eile oli see veel täis. Ta kogub hetkel raha ja mu mees andis talle ka hunniku sente. Kuna ta aga on väga kärsitu ja tahab kiiresti palju saada, siis võis olla minu rahakott, mis oli kodus, kui me mehega jalutamas käisime, lapsele kiusatuseks olla. Kuidas peaksin nüüd käituma? Küsisin temalt, kas ta teab midagi, kuhu need sendid võisid saada? Ta vastas mulle nuttes, et tema ei tea, tema pole võtnud ja miks ma teda süüdistan. Rahustasin ta maha ja ütlesin, et usun teda. Tegelikult ju ei usu, sest pole muud varianti. Mu mees ju ka ei võtnud, ta oleks öelnud. Mida nüüd edasi teha. Kui jätan selle asja sinnapaika, jääb talle ehk mulje, et kui seekord pääses siis võib ju ka edaspidi proovida. Ka poest äkki? Kui hakkan õhtul sel teemal rääkima, et varastamine on halb jne siis ta peab seda jälle tema süüdistamiseks. Kuidas reageerida?
Tänud ette.
Maarika Lember
Psühholoog, Gordoni Perekooli koolitaja
Postitatud 02.06.2010 kell 22:39
Varastamisest üldiselt. 8-9 aastased on taas pisut mässulised. Sellel perioodil katsetavad lapsed ennekõike piire. Nad on arenenud nii füüsiliselt kui vaimselt, nad on iseseisvad, nad vajavad oma ellu põnevust ja seiklusi. Neid kannustab soov saada teada, mis siis juhtub kui paljast tagumikku näidata või kuidas reageeritakse kui varastada. Nad on valmis piire aktsepteerima, kuid vajavad kindlameelset täiskasvanut, kes neid piire meelde tuletab ja kriitilistel hetkedel olemas on, märkab ja tegeleb. See loob neile vajaliku turvatunde. Seega selline käitumine ei ole arenguetappi silmas pidades ootamatu, vajab kindlameelset ja rahulikku tegutsemist.

Konkreetsest olukorrast rääkides tuleb mängu veel faktoreid. Te kirjutate, et poeg kogub hetkel raha ja on kannatamatu. Sente märgates oli teie poeg kahe tule vahel: ühelt poolt tugev isiklik vajadus raha kogud, teiselt poolt moraalinorm, et varastamine on paha. Ilmselt jäi peale isiklik vajadus. See juhtub tihtipeale nõnda ka täiskasvanutega. Kui mängus on tugevad isiklikud rahuldamata vajadused, siis kipuvad need domineerima. Teades teie suhtumist on tal väga raske oma tegu üles tunnistada. Nagu te ka kirjutate, siis sinnapaika seda jätta ei saa ning moraalilugemine ei vii ka kuskile. Võiksite proovida õhtust jutuajamist pisut teise nurga alt. Tundke huvi, kuidas tal rahakogumine läheb, mida ta osta plaanib? Millised on tema võimalused raha koguda, kuidas ta nendega rahul on? Milliseid variante ta näeb, kuidas kiiremini raha koguda? Võite üheskoos arutada ja teha mingeid kokkuleppeid. See näitab, et lapse hetkel talle aktuaalne mure on ka teile oluline ning ta tajub mõistmist. Ettevaatlik peaks olema igat sorti moraalilugemisega, sest see tapab dialoogi. Pigem võib sellistel hetkedel suunata last küsimustega mõtlema kõnealuse teema erinevatele tahkudele (nt. iga üksiku kodutöö hinnastamine). Kui aga kõne all on teile olulised väärtused (nt. ausus - varastamine ja valetamine), siis väljendage oma seisukohta selgelt, lühidalt ja mõjusalt - siin ei saa olla kaksipidi mõtlemist. Ilmselt ei vii see jutuajamine selleni, et laps oma teo üles tunnistab, kuid see paneb paika tegutsemispõhimõtted tulevikuks ning taastab pinnase usaldusele.
Vanarahval on hea ütlus: usalda aga kontrolli. Mina pooldan seda, et uskuda inimestest parimat ja neid usaldada. Raske on seda teha kui usaldust on petetud. Siin tuleb kontroll sagedamini mängu - hoida käsi pulsil, jälgida ja tähele panna. Liigne kahtlustamine mürgitab suhte ja põhjustab pigem kahtlustele vastavat käitumist. Mõistusepärane kontroll on asjaosalistele vastuvõetav. Lapsevanemaks olemine muutub lapse kasvades aina keerulisemaks ning vastutusrikkamaks. Lapsevanema roll on juba selline, et see pole alati lastele meeltmööda. Silmas tasuks pidada omaenese sisemisi väärtusi ning neid ka oma käitumises ausalt väljendada. Valus ausus on pikas plaanis parem kui konflikti vältimine ja "nurga taga hiilimine".
Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!