Kõlab veidralt, et ühel väikesel poisil on tüdrukute foobia aga minule juba tundub see küll sedasi. Ega ma ei murtesekski väga, kui ta poleks ühel päeval teatanud mulle, et ta keeldub minemast jalgpalli laagrisse, kuhu olin teda juba tükk aega tagasi kirja pannud, temaga eelnevalt arutades, et kas ta üldse tahab minna. Siis tahtis vägagi. Aga nüüd siis selline muudatus...Püüdsin siis välja selgitada, miks ei taha. Rääkis siis, et neil klassis oli käinud tema treener rääkimas sellest laagrist, kutsunud kõiki lapsi osa võtma. Küsisin, et kes siis veel tulevad, kas mõni su hea sõber ka? Vastas, et tüdrukud tulevad! Ja see pilk ta silmis samal hetkel ütles mulle paljugi. Tüdrukud! Jalka trenni! Ei, mina ei lähe!!! Üritasin siis meelitada ühte ja teistpidi, lõpuks oli siiski nõus minema aga kas tõesti võib see olla selline trauma ta jaoks, kui tüdrukud ka laagrist osa võtavad? Rääkisin loo ka tema treenerile, kes pakkus kohe esimese asjana sama variandi, miks ta ei taha enam minna, et äkki tüdrukute pärast. Ta olla ennegi märganud, et minu poiss peab tüdrukuid nõmedateks, kui treener nt mõne pruudi-teemalise nalja viskab...Samuti kui mina kodus küsin, peale klassiõhtut, et noh, kas tantsisite ka, vastab ta vihaselt, et ega me siis niiiiimooodi ei tantsinud. Mina muidugi ei küsinudki, et kas tüdrukutega, ise kohe arvas nii....Samuti ei ole tal käinud kunagi ükski tüdruk sünnipäeval, külas...ainus omaealine tüdruk, kellega suhtleb, on minu vennalaps, keda ta näeb paar korda aastas ja siis nad mängivad hea meelega koos.
Võimalik, et nüüd ma mõtlen üle, kui arvan, et äkki on tal koolis mõne tüdrukuga mingi ebameeldiv vahejuhtum olnud? Eelmine aasta virutas ta ühele tüdrukule lausa kiviga vastu pead, see oli küll õnnetus kuid siiski plikadega seal mingi jagelus oli käinud. Ja siis olla olnud neil mõni tüdruk üldse vägivlaldne ka, sel aastal pole enam kuulda olnud. Aga äkki kuidagi solvanud poissi? Kas ma epaksin midagi tegema, et talle hakkaks ka tüdrukud meeldima, nagu poisid või laskma tal see lihtsalt läbi teha ja jääda ootele, et küll asjad laabuvad...?
Tänud juba ette
Iluat suvist kevadet,
K.
Veidrat ei ole selles loos midagi. Erinevad nn. "foobiad" kimbutavad lapsi päris sageli. Kes kardab koeri, kes ämblikke, pimedust ja mõni tüdrukuid. Päris paljude laste hirmud kaovad ajapikku ise, osad aga jäävad häirima igapäeva elu. Kui hirmud segavad argipäeva toimetusi, tuleb nendega tegeleda.
Vaadates poisi vanust siis on ka sellel oma roll siin loos. Nimelt hakkab tasapisi lähemale tulema murdeiga, kus on tundlikuks teemaks suhted vastas sugupoolega. Sellises vanuses, ollakse tundlikumad erinevate kommentaaride suhtes mida on öeldud. Kindlasti ei ole see vanus, kus poisid ja tüdrukud peaksid omavahel sõbrustama. Sellises vanuses poiste ja tüdrukute maailmad erinevad oluliselt. Psühholoogina ei näe ma põhjust pingutada selle nimelt, et poisile hakkaksid tüdrukud meeldima. Sageli aitab siin aeg. Antud teemaga tuleb tegeleda siis, kui see hakkab segama igapäeva elu ja toimetamisi nt. keeldub laps kooli või trenni minemast.
Mida siis vanemana annaks teha? Kindlasti tuleb last aktiivselt kuulata, et jälile jõuda tegelikule põhjusele. Väga sageli probleem kaob, kui on välja räägitus probleemi tegelik põhjus. Kui endal on raske aktiivset kuulamist teha, võib vabalt pöörduda ka psühholoogi juurde. Sellise murega piisab tavaliselt korra psühholoogi juures käimisest.
Eesti keeles on ilmunud üks tore raamat, millest võib samuti abi olla. Raamatu pealkiri on "Laste seksuaalkasvatus" autor Raissa Cacciatore. Raamaton suhteliselt uus ja müügil Apollos.
