Registreeru koolitusele

Liitu uudiskirjaga


Foorum :: Lapse areng :: LÖÖMINE !!!!

Signe
Külaline
Postitatud 07.05.2010 kell 13:30
Minu 2 aastane poeg lihtsalt EI KUULA SÕNA kui talle öelda, et LÜÜA EI TOHI. Ta lihtsalt läheb oma 10-kuusest õest mööda ja siis virutab, või lükkab teda peaga vastu maad ja õde juba nutab aga tema ikka nügib edasi. Või tuleb tirib mind järsku mänguhoos juustest ja kui ma ütlen, et palun ära tee, emmel on valus, siis järgi ei jäta. Lööb minu vanaema ehk siis oma vanavanaema ja kõiki. Taob igasugu asjadega ja kui palud, et jäta järele siis ei tee kuulmagi.Kas tema vanuses on see normaalne, et ta ei kuula ja kas ta ehk kasvab sellest välja ja kui jahh siis milliseks elueaks. Ja kuidas sellise löömise eest karistada. Või ehk on asi juba nii hull, et sellest ei saagi lahti ja mu pojal on probleem? Olen üritanud rääkida, olen üritanud karjuda ja olen üritanud ka vastu lüüa-miski ei aita. Selgituseks, et ma pole mitte teda peksnud ega midagi sellist vaid väike pepulaks, tutistamine või vastu näppe laks.

APPI !!!!
Kadri Järv-Mändoja
Pereterapeut, Gordoni perekooli koolitaja
Postitatud 09.05.2010 kell 23:17
Väikelaste agressiivne käitumine teeb iga vanema abituks - kuidas nii väike inimene võib juba nii kuri olla! Kõige väsitavam on see, et keela, saada mina-sõnumeid, karju või löö - käitumine enamikel juhtudel ei muutu.

Normaalset arengut jälgides on aga selge, et just selles vanuses (mõnel varem, mõnel ehk ka hiljem) hakkab löömist aina enam esinema, sest laps kogeb viha ja ta ei oska sellega midagi peale hakata. Vihatunne tekib tavaliselt kärsitusest, pettumusest, tähelepanuvajadusest jne. Tuleb aga meeles pidada, et laps ei löö sellepärast, et ta tahab halba või on ise halb. Tal on mingid vajadused, mida ta beebina väljendas karjudes, nüüd aga enamasti lüües (ja vahel ka karjudes). Viha on selles vanuses üsna tavaline stressi või mure väljendus.

Kui oma last jälgite, siis ehk märkate olukordi, mil löömist rohkem esineb - näiteks siis, kui tegelete väiksemaga või tal on igav, kui on lõunauinaku eelne aeg jne. Vahel lööb laps siis, kui ta on tulnud näiteks lastesõimest, kus on olnud pikk ja väsitav päev ning lapsel on raske rahuneda.

Teie kirjas ei ole kahjuks pikemalt juttu, kuidas poja ja Teie päev välja näeb. Küll aga tundub, et Teie kirjeldatud käitumise taga on pigem tähelepanuvajadus. Tihti on lapsed ära õppinud, et lüües täiskasvanud reageerivad. Mis siis, et negatiivselt, tähelepanu saamise ring on sellega igal juhul käivitunud. Mis iganes on aga löömise põhjus, tuleb see leida ja eemaldada. Keelates ja veel vähem karistades, sellisest käitumisest pikemas perspektiivis paraku lahti ei saa.

Mitme väikelapsega peredes on väga suur kunst leida aega esiteks iseendale ja siis kummalegi lapsele eraldi. Väiksem lepib hetkel ilmselt ka sellega, kui suurem on juures. Kuid 2-aastane tahaks juba sellist aega, kus väiksemat ei ole. Näiteks lähete kahekesi parki või siis läheb väiksem kellegagi parki ja Teie mängite kodus suuremaga. Koos olemise aeg ei pea olema pikk - piisab isegi 30 minutist päevas ja vahel siis pikemalt. Küll aga peab see olema tõesti pühendatud aeg, kus last kuulatakse ja koos tegutsetakse. Tegelikult võib sellise aja leidmine olla päris keeruline, aga tulemused on head.

Kui laps lööb, siis tuleb see tegevus kohe lõpetada ja rahulikult selgitada, et õde saab haiget või siis ise saate haiget (pikka juttu ei ole vaja). Normaalne on, et selles vanuses tuleb lapsele ühte ja sama asja kasvõi sada korda rääkida. Samuti on normaalne, et laps ei oska ennast veel teise inimese sussidesse panna. Ehk siis, kui last vastu lüüa, et ta kogeks sama mida Teie, siis ta sellest aru ei saa. Selline teise inimese tunnete mõistmine tuleb alles eelkoolis.

Kui laps ei kuula sõna, siis on üsna loomulik, et vanema kannatus katkeb ning suurest väsimusest juhtub ka tutistamist või laksu andmist. Kui juhtub, siis juhtub. Küll aga tuleb püüda lüües või karjudes karistamisi vältida. Paljud vanemad väidavad, et häält tõstes või lüües laps kohe kuuletub. Küll aga ei teata, et pahameel lapse sees aina kasvab ja probleem hiilivalt süveneb (lapse agressiivne käitumine sageneb). Mõni laps muidugi jääbki kuuletuma, seda aga suurest hirmust, mis omakorda pärsib lapse normaalset arengut. Vastu löömisel või karjumisel on veel üks väga halb mõju, mida paljud ei tea. Nimelt on lapse normaalse arengu osa see, et ta jäljendab täiskasvanuid. Kindlasti teeb ka Teie laps paljusid asju Teie moodi. Seega - last lüües ütlete talle "kui oled vihane, siis löö teist. Nii lahendataksegi tülisid".

Mida veel teha? Mina olen ise kasutanud aktiivset kuulamist ehk siis peegeldanud lapsele tundeid tagasi ("Sa oled vihane/pettunud"). Asja mõte on lapsele õpetada sõnavara tunnete väljendamiseks . Siis ta saab tulevikus löömise asemel öelda, mis tunne tal on ning paljud probleemid jäävad ära.

Aktiivse kuulamise otsa võib lisada ka mina sõnumi ehk siis lause, millega te väljendate endaga toimuvat. Näiteks "Mul on valus kui sa mind kisud", "Õel on ai-ai, ma pean ta nüüd sülle võtma".

Kindlasti tasub Teil mõelda, mis vajadused on Teie poja viha taga. See ei tähenda aga, et Te lasete tal lüüa. Piirid tuleb ikkagi paika panna, kuid seda ei pea tegema karistades. Veel on olemas mitmeid viise, kuidas lapse arengut toetades ennast kehtestada. Mitmeid sellisedi nippe leiate Th Gordoni raamatust "Millist last tahate teie".
Ka siia foorumisse on tagasiside ning mõtted teretulnudSmile
Jõudu Teile!


Postitus muudetud Kadri Järv poolt.

1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.

Kas see vastus oli abistav?

Kommentaarid:

Aitäh!

Täname Teid tagasiside eest!