Tere
Olen mures oma kohe 6-aastaseks saava tütre pärast, kes öösel sageli karjub. Tavaliselt kusagil kella 12-1 paiku hakkab ta röökima ja kriskama, krigistab hambaid ja ajab kogu keha kramplikult sirgeks Tavaliselt ei reageeri ta ei kallistamisele ega rahustamisele, lõpuks jääb ise magama ja hommikul ei mäleta asjast midagi.
Seda juhtub ca paar korda nädalas, mõnikord on ka pikemaid rahulikke perioode aga siis jälle mõnikord on öö jooksul mitu hoogu.
Päeval tuleb ka aeg-ajalt ette jonnihoogusid, ta on üsna emotsionaalne ja võib tühja asja pärast suure kisa teha, aga samas rahuneb ka üsna kiiresti maha.
Mida ette võtta, kas abi võiks saada psühholoogi juures käimisest või tuleks pigem psühhiaatri/neuroloogi poole pöörduda?
Olete mures oma tütre öiste nutuhoogude pärast, mis mõjuvad üsna abitust tekitavalt ega tea, mida oleks tark ette võtta. Ütlete, et ta nutab vahel ka päeval reageerides tugevalt mõnele näiliselt tühisele asjale ning seejärel rahuneb suhteliselt kiiresti maha.
Nutul on väga olulised funktsioonid. Esiteks annavad lapsed sünnist alates nutu kaudu meile teada oma rahuldamata vajaduste olemasolust. Teiseks on nutt stressi väljaelamise mehhanism (ja teatav stress kaasneb arenguga alati).
On loomulik, et emad instinktiivselt püüavad vastata nutva lapse võimalikele vajadustele. Pakuvad süüa, juua, und, lähedust ja valu või trauma korral pöörduvad arsti poole. Kui vanem ei leia lapse nutu põhjust, siis muututakse tihti ärevaks. Nutt on ju selliseks loodud, et seda on raske taluda ja tekib vajadus aidata, tegutseda ja nutt mingil viisil lõpetada. Vanemal tekib ebapiisavuse tunne jne.
Tihti ei olda teadlikud, et lapse arengule on abiks, kui vanem aitab lapsel stressi läbi nutu välja elada. Selleks tuleb last armastaval ja aktsepteerial moel hoida enda lähedal ja julgustada teda oma tundeid tundma ja väljendama. Vahel lapsed otsivadki pealtnäha tühiseid põhjuseid, et siis kogu hingest nutta. Nad ei tee seda teadlikult, kuid nende keha otsib võimalust, kuidas kogunenud pingest vabaneda. Lisaks võiks muidugi mõelda, kas on võimalik vähendada selliseid olukordi lapse elus, mis tekitavad talle stressi tugevaid tundeid, millega ta ei saa hästi hakkama, mis viivad ta tasakaalust välja. Me võime püüda neid olukordi vähendada ja kui see ei ole võimalik, siis toetada last tekkivate tundete väljendamisel. Peale nutu ja jonni on muidugi veel teisigi võimalusi tunnete ja stressi väljendamiseks rääkimine, naermine, mängimine jne.
Eesti keeles on ilmunud väga hea raamat Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla. Raamatu autor, Aletha J. Solter, on laste nuttu ja jonni uurinud üle paarikümne aasta. Ta jagab oma kogemusi lihtsal ja mõnusal viisil ning suurendab mõistmist, mis omakorda võimaldab jääda rahulikuks ja toetavaks. Kõige rohkem toetabki last see, kui vanem suudab ise jääda lõdvestunuks ja rahulikuks.
Lisaks võite muidugi konsulteerida psühholoogiga, et koos otsida võimalikke öiste nutuhoogude põhjusi. Kõigil lastel võib selliseid öiseid nutuhoogusid esineda, kui nad aga on regulaarsed, siis võiks koos spetsialistiga asja arutada. Kuna alati ei ole lihtne leida põhjust ja seda likvideerida, siis soovitan igaljuhul kasutada Gordoni Perekoolis õpetatavaid oskusi aktiivset kuulamist lapse nutu korral ja mina-sõnumeid teie enda häirituse ja tunnete väljendamiseks. Need oskused aitavad kogu peres stressi vähendada ja sellel armastusel veel nähtavamaks saada, mida te oma südames kannate
Tavaliselt ei reageeri ta ei kallistamisele ega rahustamisele, lõpuks jääb ise magama ja hommikul ei mäleta asjast midagi.