Tere! Minu juunis 2-aastasex saav poeg EI KUULA SÕNA ja kiusab. Issand, ta on ju alles nii väike.Külas on ta ideaallaps ja ta on muidu ka väga tubli, õpib uusi asju kiiresti ja on abivalmis ja hoiab oma väikest 9-kuust õde aga trall läheb lahti siis kui tal hakkab igav, kõik mänguasjad on läbi mängitud ja mina tegelen pisikesega. Siis hakkab pihta-lihtsalt tuleb ja lööb mind või õde või siis tirib juustest või hakkab tegema asju mida ta teab, et ei tohi. Ma tean, et ta ei taha halba, ta tahab tähelepanu ja, et emme tegeleks aga kogu aeg pole mul ju sellist võimalust. Ma pean ka pisikese eest hoolitsema ja süüa tegema ja muid tavapäraseid asju. Asi pole üldse midagi meeletult hullu, asi ongi selles, et lapsel on igav ja ta hakkab siis lollusi tegema ja ma tahaxki soovitust, et kas see on normaalne, et isegi mitte veel 2-aastane ja juba on nii kiuslik ja ei kuula sõna või on see normaalne, et ta igavuse ajal niimoodi käitub? Ja kuidas nii väikest karistada, et ta teist lõi või paha poiss oli või ei tohigi 2-aastast karistada. kas tutistamine ja laksu andmine on õiged või pigem mitte, kas karjumine aitab või tuleb jääda rahulikux ja rääkida rahulikult. Ja kõige tähtsam, kas see, et ma pahandan ja karistan jääb 2-aastasele ka meelde, selles mõttes, et kas ta kasvab edasi teadmises, et emme on paha ja iga päev riidleb või olen ma talle ikka kallis ja riidlemine on lihtslat vajalik osa.
Te olete ilmselt väga tähelepanelikult oma last jälginud ja märganud, et teie toredast ja nutikast pojast saab väike väänik siis kui tal on igav. Te olete ära tabanud selle, mida teie väike laps vajab. Öeldakse, et me sünnime siia ilma väga targana ning kasvades kasvatame oma tarkusele ümber aina paksema kooriku ning halvimal juhul ei pääse me ühel hetkel enam üldse oma sisemisele tarkusele ligi. Lapsed on siirad ja vahetud, nad teavad, mida nad tahavad ning oskavad oma tahtmise eest ka väga järjekindlalt seista. Kuni kolmanda eluaastani on nad arenguliselt veel väga enesekesksed lähtudes printsiibist mina ja maailm. Nad ei oska veel eriti teistega arvestada. Järk-järgult, läbi suhtlemise täiskasvanutega, nad seda õpivad. Seega on teie poja käitumine väga normaalne. Ta ei ole kiuslik ega ei kuula meelega sõna, vaid ta seisab oma vajaduse eest. Just seetõttu ongi lapse 3 esimest eluaastat vanematele väga energiamahukad, sest neil tuleb olla lapsele pidevalt kättesaadavad, nendega väga palju suhelda või olla väga loomingulised leidmaks lastele iseseisvat rakendust, et ise tegeleda muu tarvilikuga. Rääkimata peredest nagu teie oma, kus varsti on 3 väga väikest last. Hea koduse õhkkonna säilitamise nimel on teil väga oluline tekitada endale hetki, mil saate olla omaette ja tegeleda sellega, mis teid "laeb". Kui te ise olete tühi ja enam ei jaksa, siis ei ole teil ka lastele enam midagi anda.
Tekkinud olukord on viinud teid väga sügavate küsimusteni - kas ja kuidas karistada ning mida see endaga pikemas plaanis kaasa toob? See on nii lai teema, et toon siinkohal ära ainult mõned mõtted. Rohkem mõtlemisainet ja ilmselt ka vastuseid saab kindlasti Gordoni perekooli kursuselt.
Mis on karistamise eesmärk? Ilmselt see, et laps "kuulaks sõna", teeks seda, mida vanem õigeks peab. Enamasti on see oluline ka lapse heaolu ning ohutuse seisukohalt (kuid mitte alati! Tihti on meie nõudmiste või käskude taga hoopis meie endi rahuldamata vajadused). Vanemaks olemine eeldab, et me seame oma lapsele piire ning kujundame ka nende moraalseid tõekspidamisi. Küsimus on nüüd selles, kuidas seda teha. Karjumine ja karistamine on tõhusad seetõttu, et reeglina toimivad koheselt (kuid kaugeltki mitte kõigi laste puhul!). Vend ei löö enam õde vanemate nähes, kuid nurga taga äsab naabripoisile või õele siis, kui vanemad ei näe. Temas ei ole tekkinud tahtmist teisiti käituda. Alternatiiv on lapsele selgitada, miks selline teguviis on halb ja mida see endaga kaasa toob (mida väiksem on laps, seda lühemalt ja konkreetsemalt tuleb seda teha). Seda tuleb teha korduvalt ja järjekindlalt. Ohtlikes olukordades tuleb ka nö. füüsiliselt sekkuda (haarad poja käest kui ta teist lööb ja takistad). Kükita lapse kõrgusele, vaata talle otse silma ja ütle väga tõsise häälega "Ei! Teine saab haiget!". Siit edasi tuleks tegutseda vastavalt sellele, mis ajendas last lööma. Nt. "Sulle ei meeldi, et ta sinu auto võttis?" ja mõelda loominguliselt välja lahendus, kuidas laps end hästi võiks tunda ka ilma teist löömata. Põhjalikumalt on neist teemadest kirjutatud Thomas Gordoni raamatus "Tark lapsevanem".
Lapse ja täiskasvanu suurim erinevus on füüsilistes mõõtmetes ja võimekuses. Meil on rohkem elutarkust, kuid lapsel on väga palju sisemist tarkust ning meil on, mida temalt õppida. Seega tasub last karistades alati ennast tema rolli asetada ja ette kujutada, kuidas sina ennast tunneksid ja kuidas käituksid edasi kui keegi sind samamoodi karistaks. Kui suurt sisemist soovi sa ise tunneksid olla parem ja tublim laps? Või oled valmis oma käitumist muutma kuna sul on hirm oma vanemate ees? Ning jääd pikisilmi ootama päeva, mil kodust pääsed ning oled piisavalt suur, et vanematele "tagasi teha"?
Ilmselt jõuad välja sinnamaani, et oled valmis oma käitumist muutma kui sulle on täiesti selge, mida oled valesti teinud ja aktsepteerid seda.
Viimane ja kõige tähtsam küsimus. Mulle tundub, et teis on paras ports ebakindlust seoses karistamise ja pahandamisega. Vastuse sellele küsimusele leiate kui leiate oma tee karistamise/piiride seadmise maailmas. Miks ma teen seda mida ma teen? Mida ma võidan, mida kaotan? Kas on ka teisi võimalusi? Enamasti hakkavad lapsed esimesi fragmente oma lapsepõlvest mäletama alates 3 eluaastast (kuid tänapäeval on ka palju erandeid. On ka neid, kes mäletavad juba emaüsas olemist). Lastele on hoopis iseloomulik, et nad igas olukorras õigustavad oma vanemate käitumist (vähemalt enne kümnendat eluaastat). Kuni sinnamaani välja, et väärkoheldud lapsed leiavad, et süüdi on nemad ise ja mitte vanemad. Vanemad on kõige tähtsamad ja kallimad, mis neil on ning pigem mõtlevad nad halvasti iseendast kui oma vanematest. See annab neile piisavalt turvatunnet, et lapsena ellu jääda. Lõivu tuleb hakata maksma täiskasvanuks saades, sest siis on sellistel lastel enamasti tegu psüühiliste probleemidega. Tavalised väikesed riidlemised ja karistamised tekitavad küll hetkelist vaenu ("Sa oled paha! Ma ei armasta sind enam!"), kuid sisimas laps seda nii ei mõtle. Keegi ei armasta kui talle piire seatakse, kuid kui piirid on põhjendatud ja seatud inimlikul moel, siis neid ka mõistetakse. Emme on lapsele ikka kõige kallim!
