Meie kohe 5-aastaseks saav poeg ei kuula sõna. On alati väga trotslik laps olnud. Nüüd, kus väike õde on värskelt kaheseks saanud ja kolmas tita kohe sündimas, on hirm, et kuidas nende kõigiga hakkama saada, kui kõige suuremaga on ikka kõige rohkem tegemist.
Vahepeal on tunne, et ta lõpetab ebasoovitava tegevuse ainult kas väga kõva karjumise peale või füüsiliselt vahele segades. Näiteks ütlen, et ära vajuta pesumasinat, see ei ole õige nupp, siis vajutab ta seda kindlasti kohe. Ütlen, et ära kiusa õde, siis teeb ta seda kiusavat tagevust veel vähemalt 3 korda enne kui lõpetab. Kui palun tal näiteks sööma, pesema tulla on alati vastuseks ei. Väike õde kuulab aga otsekohe. Hommikul läheb riietumise peale tunde. Algul palun lihtsalt riidesse panna, siis ütlen talle järjest asju, mida panna või annan kätte (nii edeneb natukegi kiiremini) ta võib mitu minutit üks jalg püksisääres autoga mängida. Lõpuks oleme issiga muidugi nii vihased, et karjume ta peale või läheme juba uksest välja, mispeale ta muidugi nutma hakkab ja ähvardab meie asju lõhkuda jne.
Esimesed 2 aastat elasime temaga maal. Tegelesime temaga hommikust õhtuni, isegi telekat ei olnud. Ka issi oli iga kell võtta töötas 500 m majast eemal oma valitud kellaaegadel. Ka vanaemale oli ta esimene lapselaps, keda kaua oodatud. Suurt armukadedust väiksema suhtes aga ei ole ma täheldanud, et tähelepanu puudust kahtlustada. Üritan ikka teda ka sülle ja kaissu võtta. Peale selle on tegevused, mis ainult temaga tehakse värviraamatud, nuputamise töövihikud jne.
Lasteaias imestati väga, kui kuuldi meie murest. Ta pidi seal esimesena riides olema ja üldse kõige taibukam ja viisakam, ega tee kellelegi haiget.
Suhted abikaasaga on väga head. Mõned naaksumised muidugi tulevad vahel ette aga see on seotud põhiliselt sellest närvilisusest, mille tekitab poeg oma järjekordse vastasseisuga. Võibolla on viga selles, et ta ei saa piisavalt kiitust ja laitus on eriti issi suust vahel väga karm. Seadsime sisse miinused ja plussid. Peale seda läks ta trotsi täis kui ei saanud iga sussi jalga paneku eest plussi. Lugesin ka Gordoni õpetusi aga mida sa ikka kuulad iga päev sellest, et ta ei viitsi praegu riide panna, sest tahab autoga mängida või räägid, kui kurvaks see emme teeb ja kuidas ära väsitab see igapäevane palumine. Ta teab seda. Seda ütlen küll pea iga päev, et kui palju toredaid asju me saaksime ja jõuaksime teha, kui sa meid rohkem kuulaksid. Siis pakub ikka välja lahenduse, et nüüd ta hakkab kuulama. Ja kuulabki järgmised 5 minutit!
Teie kirjast õhkub suurt hoolivust oma laste suhtes, samuti hirmu tuleviku ees - kuidas pojaga hakkama saada ja kodus head õhkkonda hoida kui lähitulevikus on seoses uue titaga palju lisatoimetusi tulemas.
Poeg kui esimene ja kauaoodatus laps on pisikesena palju tähelepanu saanud ning see on kindlasti loonud tugeva positiivse põhja tema isiksusele (kinnitused lasteaiast). Küsimuseks ongi see, kuidas kõike seda head, mis temas on, kodus rohkem välja tuua. Esimese asjana pakungi välja, et pöörake enda (ja abikaasa) juures tähelepanu oma mõtetele ja sellele, mida oma poja juures märkate. Olles ise samuti 5a poja ema mõistan täiesti, kuivõrd energiamahukas ja närviajav on päris suure poisi (vanuseliselt eeldaks temalt ju rohkem mõistlikkust, seda enam, et ta on vanim laps) trots ja sõnakuulmatus. Kui tabate end mõtetelt nt. "Jälle ta trotsib; küllap leiab jälle vabanduse; jälle pean mina ta riidesse panema; ma pigem ei palugi jne", siis need mõtted kipuvad täide minema. See on vaimne energia, mis hakkab täiesti meie kavatsustele vastupidiselt meie vastu töötama. Tehke endale ülesandeks märgata hoopis positiivseid asju oma poja juures, mis iganes valdkonnast (nt. valis endale kihvtid riided kapist, vaatas õde armastava pilguga, mängis omaette, sõi taldriku tühjaks jne.). Võite isegi iseenda jaoks teha plusside ja miinuste tabeli, et saada mustvalgel aru, kummale poole teie tähelepanu kaldub. Siin võib abikaasaga isegi väikest võistlust teha. Teil on endal kahtlus hinges, et äkki saab poeg liiga vähe kiitust ja rohkem karmi laitust. Ilmselt on see väga oluline asi. Mina pooldan kiituse asemel konkreetsetele olukordadele/tegudele positiivse tunnustuse andmist (sisuliselt on ikka tegemist kiitusega, kuid see on konkreetne ja lapse jaoks usutavam ning abistavam). Suureks abiks on sellise tunnustuse jagamisel just see, et te märkate väikseid positiivseid asju. Siis on teil võimalik see tunnustus ka sõnadesse panna nt. "Mulle väga meeldib, et sa just selle pluusi nende pükste juurde valisid - need sobivad hästi kokku. Ma poleks ise selle peale tulnudki!", "Küll see on vahvalt öeldud! Ma näen ka nüüd seda asja hoopis teise nurga alt", "Mul on nii hea näha, kuidas sa oma õega praegu mängisid! Minu jaoks on oluline, et õde ja vend omavahel hästi läbi saavad" jne. Kui laps saab aru, miks üks või teine asi teile korda läheb, siis jääb see talle hoopis paremini meelde.
Üks hüpotees, miks teie poeg trotslik on, võibki olla see, et tema kui vanima lapse suhtes on ootused kõrged ning tal on raske nendele vastata. Õli võib tulle lisada ka see, et väike õde on enamasti hea laps ja kuulab kohe sõna. Igapäevaselt väljendubki see rohkemas laituses kui kiituses (hoolimata sellest, et teie kavatsused on pigem positiivsed). Pojale on abistav see, kui ta saab tunnustust oma isiksusele sellisena nagu ta on (leiate üles tema positiivsed küljed ja annate nendest talle pidevalt teada). Ta ei taha olla selline nagu ta õde, ta tahab olla selline nagu ta ise on. See loob märksa suurema valmisoleku teie palvetele vastu tulla.
Kuidas aga paremini/kiiremini toime tulla asjadega, mida tal palutakse teha. Olgem ausad - keegi meist ei taha sõna kuulata! Me kõik (sh. ka lapsed) eelistame ise mõelda ja teha pigem asju, mis meile meeldivad. Seega on oluline aru saada, mis teie pojale ei meeldi ja mis meeldib ning sellele vastavalt kokkuleppeid teha. Võiksite võtta ühe peavalu tekitava teema (nt. hommikune riidessepanek), eraldi aja ja koos maha istuda seda arutama. Öelge lapsele mis probleem teil selle asjaga on (mina-sõnumina nagu Gordon soovitab) ja asuge siis last kuulama. Teie eesmärgiks on süvitsi aru saada, mis takistab lapsel riidesse panna. "Ei viitsi" on pinnapealne vastus, selle all on miskit muud. Mingeid variante saate ka ise välja pakkuda kui poeg ise midagi ei räägi nt. "Sa ei taha seda üksi teha? Sulle ei meeldi ise riideid valida? Sulle ei meeldi need riided mida mina annan? Sa ei taha lasteaeda minna? Sa tahaksid enne lasteaeda minekut ka kodus veidi mängida? vms. Kindlasti on need mõeldud pigem küsimusena, et aru saada, miks on pojal hommikuti raske riidesse panna. Kui mingi selgus käes, saate koos hakata mõtlema võimalike lahenduste peale. Siin on oluline teha seda koos. Pange uuesti sõnadesse, kuhu te välja olete jõudnud ja küsige kõigepealt lapselt, milliseid lahendusi ta näeb. Meeleolu hoidmiseks ja loovuse ergutamiseks võite ise miskit jaburat välja pakkuda. Võtke iga lahendust kui võimalikku ja selle teostamise reaalsust hakake alles peale lahenduste genereerimist koos kaaluma. Lõpuks sõlmige kokkulepe ning kontrollige, kas see pojale ikka tõesti sobib. Kui kokkulepe ei toimi, siis saate seda pojale meenutada ja kui ikka ei toimi tuleb nn. läbirääkimistega otsast peale hakata. Ilmselt on siis midagi olulist veel kahe silma vahele jäänud, midagi, millega lahendus ei arvesta või vastuolus on.
Selline tegutsemine annab pojale tunde, et ta on võrdväärne partner teile ja tõstab oluliselt tahtmist kokkuleppest kinni pidada. Eriti veel kui see on tema idee.
Hea meel on lugeda, et olete Gordoni õpetusi proovinud. Ja ilmselt on see ka mõju avaldanud, sest poeg on väljendanud soovi sõna kuulata. Temas on siiras tahtmine olemas, kuid see on lühiajaline, kuna tema teised vajadused on tugevamad. Nüüd ongi oluline nende peidusolevate vajadusteni jõuda (nt. tunnustus-, tähelepanu- mis iganes muu vajadus) - sellega aitate oma lapsel hea laps olla.
. Teil on endal kahtlus hinges, et äkki saab poeg liiga vähe kiitust ja rohkem karmi laitust. Ilmselt on see väga oluline asi. Mina pooldan kiituse asemel konkreetsetele olukordadele/tegudele positiivse tunnustuse andmist (sisuliselt on ikka tegemist kiitusega, kuid see on konkreetne ja lapse jaoks usutavam ning abistavam). Suureks abiks on sellise tunnustuse jagamisel just see, et te märkate väikseid positiivseid asju. Siis on teil võimalik see tunnustus ka sõnadesse panna nt. "Mulle väga meeldib, et sa just selle pluusi nende pükste juurde valisid - need sobivad hästi kokku. Ma poleks ise selle peale tulnudki!", "Küll see on vahvalt öeldud! Ma näen ka nüüd seda asja hoopis teise nurga alt", "Mul on nii hea näha, kuidas sa oma õega praegu mängisid! Minu jaoks on oluline, et õde ja vend omavahel hästi läbi saavad" jne. Kui laps saab aru, miks üks või teine asi teile korda läheb, siis jääb see talle hoopis paremini meelde.