Tere! Mul on mure oma 2,5.a tüdrukuga, kes hommikul ärkab lasteaia mineku päeval üles ja siis hakkab nutma (üsna kõvasti) ning keeldub riidesse panemast, hammaste pesust..... õudne kisa ja samas kahju ka, aga mis teha. Suurem õde (4.a) saab ilusti riide ja on aeda minekuks valmis.... Lõpuks kui oleme kas vägisi- kavalusega vms nipiga riide saanud, siis ära minekul on nutt lakanud ja laps nagu laps ikka... Uus kisamine on lasteaias kui emme tahab rühmast ära minna. Hakkab uus suur kisamine....seda pole kaua ja terve päeva pidi olema väga hea laps-- teeb kaasa nii mänge kui toimetusi. Tahakski teada, et kuidas käituda kui see väike 2,5 a tirts hakkab suurt lärmi tegema, keeldub kõigest ja on trotsi täis. Püüan rahulikuks jääda, aga oi kui raske see on.... Ehk on teistel sarnaseid kogemusi või.... kõik ettepanekud, arvamused, kogemused on teretulnud.
Kaunist sügise jätku kõigile!
Ojaa.. väga tuttav tunne! EI TAHAAAAA!! Jonn võtab väga kergelt võimust. Mul 2,3a tüdruk. Lasteaiaga harjus alguses päris ilusti, jäi meeleldi sinna. Nüüd aga on see faas,kus ta kategooriliselt keeldub minemast. Tagasilangus pidi olema hästi tavaline aga minu jaoks küll piinarikas. Igal hommikul alusta võitlust, kõigepealt ei taha riidesse panna, siis ei pane jalanõusid jalga, siis ei tule autosse ja siis ei lähe lasteaeda kuni lohutamatu röökimiseni rühmas. Lasteaiaõpetaja ütleb alati, et minge ruttu ära, küll ta varsti rahuneb. Süda jääb ikka valutama, kuidas ta siis seal hakkama saab. Kuidas sellises olukorras käituda?
Paljud arengupsühholoogid on seda meelt, et laps on valmis ema juurest lahkumiseks alates kolmandast eluaastast. Seega pole midagi imestada, kui alla kolmeaastane laps protesteerib lasteaia vastu. Meie täiskasvanud oskame ratsionaalselt mõelda ja oma tundeid juhtida. Lapsed järgivad otseselt oma sisemist tunnetust ja väljendavad nutuga oma suhtumist asjadesse, mis ei ole kooskõlas loomuliku arenguga. Jonni kui sellist pole olemas, on vaid nutt, mis väljendab rahulolematust, negatiivseid tundeid. Mida siis ikkagi teha, kui oleme otsustanud lapse lasteaeda panna ( sest nii on ikka tehtud ja elus sageli vaja ka tööle minna, et töökoht säiliks ja oleks, millest elada). Mina arvan, et võiks proovida võtta nuttev laps sülle ( sageli vanemad väldivad seda, sest kardavad, et see suurendab veelgi lapse nuttu ja protesti) ja kasutada aktiivset kuulamist. Kui te pole veel käinud perekoolis, siis minge või otsige Gordoni raamat "Tark lapsevanem", kus sees õpetus, kuidas kuulata. Siin siiski pisike abi selleks:" Mulle tundub, et sulle ei meeldi lasteaias?" Mis sellele vastuseks tuleb, pole teada. Oletame, et ta vastab: "Ei meeldi, sest seal peab kogu aeg tegema seda, mida kasvataja käsib." (Lause sisu ja sõnastus võib olla segasem, sest laps ei oska sageli oma sõnumit veel selgelt edasi anda. Usun siiski, et 2,5 aastane suudab selgeks teha, mis ei meeldi.) . Uus peegeldus: "Sulle ei meeldi, et kogu aeg peab tegema seda, mida kasvataja käsib ja ei saa teha seda, mida ise tahad?" Laps vastab : "Jah." Siis saab edasi kuulata või arutada, et kuidas laps saaks teha seda, mida ta tahab. Siit võib selguda see, et laps tahab mõnikord varem koju või siis, et tal on tunne, et vanemad on kahekesi kodus ja tema üksinda on kuskil väljas ( just ühe ema kuulamise tulemus, kus Lapsele tundus, et kõik teised veedavad kodus aega ja tema on üksinda kodust eemal). Kindlasti tuleb lapsele kinnitada nii sõna kui kallistuse ja süles hoidmisega, et armastate teda . Varuge hommikul natuke aega, et lapsega olla, teda kallistada ja süles hoida. Ajage või kümme minutit varem üles. Olge endas kindel ja ärge haletsege mõttes last. Kui haletsete mõttes, siis laps saab sellest teada teie hoiakute ja kehakeele kaudu. Nad on selle peale meistrid, sest esimese eluaasta info said nad sellel teel ( veel ei mõistnud sõnade tähendusi) ja nad pole seda oskust veel minetanud. Kui olete otsustanud, et laps läheb nüüd lasteaeda, siis olge kindel kuid ARMASTAV lapsevanem. Kindlat meelt ja armastust!
meil 2,7aastane tydruk!Hommikul ärkkame ilusti üesse,kui vaja poti peale minna tuleb tõrge,siis ei surugi!Vahest saame riided ilusti selga,kuid vahest jonniga ning vahest ei aita kavalus,meelitus ega miski,lihtsalt on väike tüdrukutirts vihane ja karjub ning väriseb suurest jonnist nii ennast täis,ei lase enda ligi,ei lase ennast puutudagi(pai teha)Lihtsalt karjub!
Tema meelemuutus on äkiline,iial ei või teada,kuna vihaseks saab või mingi asi ei meeldi!Kui hakkan vaikselt rääkima,miks sa nutad või kas emme saab aidata on vastuseks kohe ``ei`` ja ``paha``hästi negatiivne.Vahest aitab teda maha rahustada tema kaisunukk,mis on tal kaasas igal pool ja igal ajal nagu sõber!
Vahest ta nutab niiet hambad ristis!
Nutab kuskil tund aega ja siis äkki jonn kadunud nagu pühitud ja ise küsib,miks ma jonnsin jne.
Lasteaed:seal on ta enamus aega kasvataja küljes kinni ja ei taha mängida,kuid kodus õues jookseb ringi ja mängib!Kuid on ka kodus juhuseid on kus lihtsalt ei taha midagi teha ega mängida on kurb ja see jonn ja kurbus väsitab...
Tõeliselt mures emme!
On tõesti raske mõista ja aidata nii väikest last, kes veel ei oska oma mõtteid tundeid teisiti väljendada, kui nutuga. Sageli on meie, täiskasvanute, jaoks asjad korras ja nii ei saa me üldse aru, mis lapsel viga on. Siis tuleb kasutusele mõiste "jonn", mida tegelikult olemas pole. Laps ei nuta selleks, et meid vihale või endast välja ajada. Laps on kimpus iseendaga ja oma tunnetega. Laste jaoks on kaks kõige tähtsamat vajadust , vajadus armastuse ja turvatunde järgi. Neid vajadusi rahuldavad kõige paremini vanemad ja nende rahuldamine peaks toimuma kohe, kui vajadus on tekkinud. Lasteaias võib lapsel mõni vajadus jääda rahuldamata, sest ta pole seal ainus, kes täiskavanute tähelepanu vajab. Lapsel on vaja, et oleks üks kindel "oma " täiskasvanu ja et ta oleks alati olemas, kui laps teda vajab. Nii ta siis klammerdubki kasvataja külge, kui ema ära läheb. Vajaduste rahuldamatus tekitab lapses halbu tundeid. Lastepsühholoogid väidavad, et lapse kehas tekitavad tunded väga tugevaid "füüsilisi" aistinguid: värinaid, valulisi torkeid jms. Lapsel on paha olla. Selle tunde võib aga vallandada mistahes mälestus või aisting. Lapsele meenub suur emmeigatsus lasteaias või see, et keegi tegi liiga ja abi polnud kuskilt saada ja sellega kaasnebki kohe paha tunne. Nii hakkab ta nutma, kuigi väliselt pole selleks mingit põhjust.
On leitud veel sedagi, et sageli vallandame me ise oma kehakeele ja ootustega laste nutu. Laps loeb ema olekust, et midagi on pahasti ( ema on aga mures, et kohe algab jälle suur nutt ja kisa ja ma ei oska midagi teha) ja tegelikult ema mure, et laps hakkab nutma, kutsubki selle nutu esile. Mida siis saab teha? Kõigepealt võtta vaatluse alla oma tunded. Mida ma tunnen, kui tuleb lasteaeda minema hakata? Kas ma olen juba ette närvis, et jälle hakkab kisa pihta. Mis on kisas halba? Kas tunnen end halva emana? Tehke endale mõttes selgeks, et lapse nutt ei ole midagi kohutavat ja et te teete kõik selleks, et laps rahuneks ja selguks ka nutu põhjus ( just suuremate laste juures on viimane oluline). Kui nutt algab ja laps ei lase ennast puudutada, siis hüüdke vaikselt tema nime. Hääl olgu kindel ja rahulik. Olge lapse juures, püüdke võtta temaga sarnane -peegeldav asend: kui ta istub põrandal, tehke ka teie seda. Siis peegeldage talle tagasi, mida näete. Ma kuulen sinu nutust, et sa oled ( nüüd tunne, mida arvate lapsel olevat, nt kurb või vihane vm). Ma saan aru, et see on väga paha tunne ja paneb sind nutma. Kui te mõnda aega nii räägite ( ärge kartke korrata mitu korda), siis laps rahuneb ( algul võib teie jutt kisa paisutada) ja on võimalik temaga edasi rääkida. Võite ka oma tundeid lapsele kirjeldada. Kui sa niimoodi nutad, siis olen mina ka kurb. Esimesel võimalusel võtke lapsega kehaline kontakt. Kui ta ei lase sülle võtta, siis võite õrnalt seljale patsutada või siis imeõrnalt piki selga silitada. See rahustab ja meeldib enamusele lastest. Oluline on säilitada rahu endas ja mitte tunda süüd või ärritust. Kui laps rahunenud, siis võib jätkata vestlust, kasutades aktiivse kuulamise võtteid. Kuulamisoskuse omandamine on vajalik, et saada oma lapsega parem kontakt. Õppige seda kindlasti. Alustuseks aga, kui laps hakkab nutma, siis kõigepealt hingake viis korda sügavalt ja rahunega ja siis püüdke lapsega rääkida. Jõudu!
Tuttav lugu! Kui laps hommikul veel tudine, siis on meil sama "nali". Ja väsinud lapsega kaigast vedada ei ole isegi jutumärkides naljakas. Küll on ikka midagi muud teha vaja kui ema tahab. Hommikul aitab meid Teletupsud, mida neiu vaatab sellise hardumusega, et ainult silmad on ühes suunas ja ema võib ülejäänud kehaosadega teha mida tahab. Aga eile ujulast koju minnes tundsin ennast viimase jõleda emana: "Ise" tegutses sellisel määral ja juba pestes, et ... . Kui aega on, siis lasen ma sellel Isel tegutseda, aga kui mitte proovin millegi täiesti mitte asjasse puutuvaga tähelepanu kõrvale juhtida, aga ... .Teate ise.
Kahjurõõmuga pean märkima, et kui näen teisi samas olukorras olevaid emmesid , siis läheb südame alt lausa soojaks: meie pole ainukesed.
mul täpselt 2,5 aastane laps. Käib teist kuud lasteaias. harjutasime kaua, poolikud päevad, alguses olime kaasas. Kasvatajad on lihtsalt super.
Tänaseks on nii, et alati tahab minna. Üsna sageli juhtub lasteaias nii, et ta ei hakka nutma, aga ikka hoiab minu seelikusabast kinni ja kui ma kohe ära läheksin siis kindalsti ta nutaks veidi.
Olen teinud nii ja see toimib imehästi iga kord. 2 tingimust peab olema täidetud - mul on aega vähemalt 15 minutit lasteaias ja ma olen rahulik ja kindel ja kasvataja ei sega väga vahele, vaid on üsna passiivne.
Laps ei taha jääda, aga ei nuta, kuid ei lase mind lahti. Mina ütlen - Mammu ei taha, et emme ära läheb. Tema selle peale - ei taha jah. Mina selle peale, aga ma pean minema tööle, mul on palju asju vaja ära teha. Ja kohe uuesti - Mammu ei taha, et emme läheb. Mammu tahab, et emme on siin. Tema selle peale - et tahan jah.
Ja niiviisi vaheldumisi me vestleme kogu aeg ühel teemal. Mina peegeldan seda, kuidas ta ennast tunneb ja siis ütlen, mis on mulle oluline. Ja nii umbes 8 korda. Vahepeal ma pakun välja ka mõne lahenduse, et kas sobib, et mammu läheb koos kasvatajaga plastiliiniga voolima jne.
Ja iga kord mingil hetkel ta läheb täiesti ise minu juurest ära, lehvitab ja ongi kõik korras.
Ma tunnen, et ta tegelikult tahabki olla vapper ja julge ka kohe alguses, aga ta vajab veidi aega selleks, et seda julgust endas kasvatada.
Proovige, see toimib nii hästi. Mul ei ole vaja teda jätta isegi mitte üheks minutiks nutma. Muidugi õppisin ma seda perekoolis.
