Muresid 2
1)Tütar on 1,6.a. Ta käitumine on täiesti võimatuks muutunud. Hammustab, küünistab, näpistab, lööb, loobib asju, sõna ei kuula, röögib ma märatseb kui oma tahtmist ei saa. ta oleks justkui kõrvust kurt. Kui kutsun teda, et tule paneme püksid jalga või võta loobitud asi maast üles jne jne. Apsoluutselt kõike mida ma ütlen ignoreeritakse. Üritan rahulikuks jääda ja korrutan mitu korda nagu papakoi. Lähen kükitan tema ette, et talle silma vaadata ja uuesti asja korrata mida ma palusin või keelata, vaatab mulle korra otsa ja laseb omal rindel edasi. Siis ma plahvatan ja karjun lapse peale ja olen isegi vastu sõrmi laksanud ja väikse pepu laksu andnud. Viimasel ajal olen ka tihti teda nurka pannud. Ma tunnen,et kõik käib nii üle jõu,et nutt tuleb peale. Ma tunnen, et olen emana läbi kukkunud. Armastan oma last väga. Ja mulle ei meeldi, et ma nii kergelt ärritun ja last kannatama panen. ma saan aru, et mida närvilisem olen mina seda närvilisem on ka laps. Tihti lihtsalt tühjakoha pealt pistab kisendama, et tahab riiulilt midagi saada mida ta ei tohiks saada ja märatseb nagu väike põrguline. Vingerdab maas nagu väike ussike. Siis kisendab, et tahab sülle, kui hakkan sülle võtma siis laseb end lõdvaks ja vajub kätevahelt ära. ja samas karjub ikka, et sülle ja sülle. Ja mida aeg edasi seda hullemaks olukord läheb. Mida ma küll valesti olen teinud? Kui lapsel on kõht täis, potil käidud, külm ega palav pole, emme mängib ja asjatab temaga, kuskilt ei valuta, mis vajadused tal siis veel rahuldamata on?
2)Päevast päeva üksi lapsega tegeleda on muserdav. Ja nii on olnud peaaegu lapse sünnist saati. Pole lapsest kunagi eemal olnud ja selle tagajärjeks on see, et laps on jube memmekas. Tunnen ennast üksikemana.Lapse isa on kaugemal tööl ära, naaseb koju nädalavahetusteks ja ega temast ka siis palju abi pole ja tal muud tegevused. Siis on ta väsinud ja tunneb, et tal on õigus iga kell silm looja lasta. Ma olen ka nii füüsiliselt kui vaimselt ära kurnatud. Ma pean üksi lapse jaoks olemas olema 24h kui vaja. Tihti ei suuda ma uinuda väsimusest hoolimata. Öösel ärkan 4-5 korda, et kontrollida, kas lapsel on ikka tekk peal kuna vastu hommikut on toad külmad ja laps tiirutab öösel voodis ringi ja tekk koguaeg pealt ära. Hommikul ärgates olen väsinud.Olen nagu kanaema kes koguaeg kõige pärast muretseb.
Emapalk on läbi ja aeg mõtlema hakata tööle minemise peale kuna mees ei jõua peret ülal pidada. Ja mul on lausa hirm selle aja ees kui ma tööle lähen ja lapse lasteaeda panen, et kuidas ma selle suureneva koormusega ja kiire elutempoga toime tulen. Imetlen üksikemasid, et kuidas nemad suudavad üksi toime tulla. Ja ega ma ei arvagi, et neilgi elu kerge on.
Minu mees oli ka hiljuti pika perioodi ainult nädlavahetustel kodus ja ma väsisin sellest pidevast vastutamisest tõeliselt ära(tõesti, müts maha üksikemade ees). Ja väsimuse hetkel hakkasid uhtuma täpselt samad asjad - laps karjus, viskus pikali, undas lihtsalt niisama, ise ka ei teadndu mida tahab. Ja ma läksin kõigist pingutustest hoolimata ikkagi närvi. Selline tunne oli, et ma olen kõige vastikum ema.
Ja mitte ainult ema, vaid ka naine. Sest mehega lähedus kadus, kuna ma olin enamuse ajast ärritunud ja väsinud.
oih, valet nuppu vajutasin kogemata aga jätkan siit.
Nii, ja siis me istusime mehega maha ja rääkisime ja rääkisime. Ja ma sain aru, et minu väsimus on kõige hullem selle asja juures. Nii me palusime oma vanemaid appi, et koos mehega kahekesi olla ja aeg maha võtta (uskumatu, laps sai kaks ööd ilma minuta hakkama). Ja leidsin kiirelt ka lapsehoidja, kes mu toreda jonnipurika kiirelt ära taltsutas. Ja mulle tundub, et kohe, kui ma ise rahunesin ning meil mehega jälle midagi ühist tekkis, siis rahunes ka laps. Igatahes saan nüüd mehe eemal oleku ajal rõõmsamalt hakkama. Vot selline lugu minul.
Ma arvan, et pigem on rahuldamata mitte lapse vajadused, vaid sinu enda vajadused. Ja sa pole mitte halb ja läbikukkunud ema, vaid väga tubli ema, kes enamuse ajast peab üksi hakkama saama. Olen aru saanud, et ongi väga normaalne, kui me väikelaste emad ära väsime ja siis ei aita mitte ükski nipp ega oskus. Siis on paha kõigil. Ja on ka normaalne, et me leiame endale abilisi. Kasvõi sõbrannade seast, kes vahel lapse järgi vaataks.
Ja üks asi veel. Minu laps teeb voodis öösel ka suuri ringe ja meil on magamistuba kogu aeg suht jahe. Aga ma lahendasin probleemi sellega, et panin ta magama koti sisse, millel on käed lahti aga alumine osa kinni. Kutsun seda kleidiks Eks ta hommikuti on hädas, sest see ei lase liikuda väga, aga saab hakkama. Öösel ei pea teda vaatama siis.
Aitäh, et sa mind mõistad. Hirmutav ongi, et kogu vastutus lasub minu õlgadele. Üritan kõigest väes rahulikuks jääda, et mitte lapse kallal koguaeg sõimlemise ja keelamisega liiga teha, aga sel puhul see kõik koguneb ja koguneb mu sisse ja siis lõpux ikkagi plahvatan.
Ja jõudu läheb mul tõesti tarvis.
Lapse kasvatamine paneb tihti proovile kogu meie kannatuse, tarkuse, sisemise hingejõu ja oskuse keerukates olukordades toime tulla. Hea meeles pidada, et iga suhe, ka lapse ja vanema oma, areneb alati vastastikuses koostoimes, on vastastikku tingitud, sest suhtes on alati vähemalt kaks osapoolt.
Nõnda siis võib küsida, miks teie laps käitub nii, nagu te kirjeldate; aga võib ka küsida: mida teie teete selleks, et last sel moel käituma panna? Laste käitumises ja reaktsioonides peegelduvad küllalt selgelt tema vanemate käitumismustrid, tunded ja rahuldamata vajadused. Kui emme on stressis, on seda ka väikelaps tal lihtsalt pole pääsu, sest tema seotus emaga on niivõrd suur. Selle eeldus, et teil oleks rõõmus ja rahulik laps, on rahulik ja rõõmus emme.
Laps on eriliselt tundlik, seetõttu peegeldab ta tihti neid tundeid, mida oma ümber tajub. Kui emme-issi näitavad lapsele küll rõõmsat nägu, kuid ise on murelikud, ei maksa arvata, et laps sellest aru ei saa ilmne on, et ta reageerib tujukuse, pahuruse, nutuga. Samal moel võib ema varjatud kurbus ja mure vastu peegelduda lapse kartlikkuses, nutuvalmiduses, klammerdumises. Tasub seista enda vajaduste täitmise eest, nii täidame lapse vajaduse ema järele, kellega koos on tore olla.
Iga vanem soovib aru saada, mis on lapsega lahti, kui ta nutab (hammustab, keeldub koostööst, näpistab, loobib asju jne). Kõigis neis olukordades tuleks respekteerida sedagi mõtet, et lapsel on ilmselt probleem ja mina vanemana, täiskasvanud inimesena pean talle appi minema. Laps, eriti väike laps, kelle sõnavara on väike, ei mõista oma soovidest, vajadustest, tunnetest rääkida. Ta ei saa tihti ise arugi, mis temaga lahti on, ta tajub enda sees vaid suurt ebamugavustunnet, mille põhjust ta ei aima, rääkimata selle väljendamisest.
Lapse naerust, mänguhoost ja toimekusest ning muudest tuttavatest märkidest saab ema aru: minu lapsega on kõik korras. Kui aga laps on pahur, tujutu või nutab lohutamatult, siis ta ütleb sellega: mul on paha olla. Mul pole seda, mida ma nii väga vajan. Mul on puudu sellest, mis on mulle möödapääsmatult tarvilik. Kui ema selles olukorras olevat last lohutama või keelama asub, hakkab laps tavaliselt veel hullemini nutma. Kuidas sa siis aru ei saa, et see paha tunne ei tohi minu sisse jääda räägib see nutt. See paha tunne minu sees teeb mulle hirmsasti haiget ja ei lase mul rahulikult olla. Ma pean selle paha tunde enda seest välja saama.
Ema ülesanne ses olukorras (ja alati, kui ta tajub, et lapsel on probleem) näidata üles suurt mõistmist. Ma saan aru, et sa oled kurb; ma mõistan, et sa nii väga tahad... jmt sõnaline empaatiline kinnitus on siinkohal kohane ja mõjus. On olukordi, mil piisab rahulikust mõistmise kinnitamisest (ka juhul, kui lapse vajadust rahuldada pole võimalik), et laps rahuneks, kuid veel tihemini on neid olukordi, kus emal tuleb püüda aru saada, milline lapse olulistest vajadustest on rahuldamata ja sellega tegelda.
Kuid lapse rahulik kuulamine ja suutlikkus tema nuttu talda on kindlasti seoses sellega, kui täis on ema tass. Kui laps on väike, jäävad emade vajadused tihti tagaplaanile tass on tühjavõitu. Osalt on see arusaadav, teisalt aga peaks iga emme lisaks lapsele aina ka iseendalt küsima: mis minul puudu on? mida mulle hädasti tarvis on? Kui isa on kaugel tööl, tuleks mõelda toetava võrgustiku loomisele enda ümber. Emadki on ainult inimesed: teil on vaja puhata, vahel trenni või maniküüri minna, raamatut lugeda, mere ääres jalutada... Kuid teie vajaduste ees saate seista vaid teie ise. Ka kodused majapidamistööd ei tohiks vaid teie peal olla, leidke võimalusi, et endale hõlpu anda. Mida enam on teie ja teie lapse vajadused rahuldatud, seda suurem on rõõm koos olemisest ja koos kasvamisest.
). Ja leidsin kiirelt ka lapsehoidja, kes mu toreda jonnipurika kiirelt ära taltsutas. Ja mulle tundub, et kohe, kui ma ise rahunesin ning meil mehega jälle midagi ühist tekkis, siis rahunes ka laps. Igatahes saan nüüd mehe eemal oleku ajal rõõmsamalt hakkama. Vot selline lugu minul.