Tere!
Olen kodus kahe pojaga (4-aastane ja pooleaastane). Vahel panevad mind muretsema vanema poja emotsioonid, mille koha pealt ma ei oska enam arvata, kas see on eakohane või mitte. Mul on temaga sünnist saati üsna palju muret olnud - esimene aasta oli ta küllaltki viril ja ma ei saanud kuidagi aru, milles oli asi (küll gaasid, küll hambad, ja magas ka halvasti ning oli sageli unine). Olen talle väga palju tähelepanu pühendanud (nüüd mõtlen, et ehk isegi liiga palju?) ja temaga koos mänginud. Kuna esimesel kahel aastal olin ka ise magamata ja sageli väsinud, võis ta minu tegelikku enesetunnet ka tajuda ja olla ka ise seetõttu pahuram. Mulle on alati tundunud, et ta on minu meeleoludest väga mõjutatav.
Nüüd on siis selja taga pool aastat kohanemist uue perekonnaliikmega, kelle ta suure entusiasmiga vastu võttis. Seda, et minul tema jaoks oluliselt vähem aega on olnud, elab ta aga kindlasti üle. Hommikul ärgates on ta sageli halvas tujus (mina magan üldjuhul titaga kauem). Põhiline mure on meil see, et väikesest asjast saab suur draama - näiteks legost ehitatud masin läheb katki, sellele järgneb suur nutt ja kisa, et ta tahab täpselt samasugust! Ja nii lugematute asjadega. Ja kisa jätkub seni, kuni oleme püüdnud täpselt samasuguse asja uuesti valmis saada. Samuti kui ta kohe esmapilgul mõnd asja ei silma, on kohe nutt ja kisa - kadunud. (Siinkohal küsin: kas on õige, et aitame tal neid asju parandada ja üles otsida? Või peaks ta ise selliste asjadega toime tulema. Neid "puruneb" ja kaob tal ikka ühtelugu.)
Teine asi - ta on nagu väike perfektsionist. Ei ole nõus peaaegu üldse joonistama, sest tal ei tule välja nii, nagu tahaks. (Ma ei ole küll teda kunagi kritiseerinud, aga kuna ta lasteaias ei käi, siis on näinud vaid täiskasvanuid joonistamas; olen kuulnud, et ka see võib kuidagi heidutada.) Ja ma tean, et tal on tegelikult juba üsna kindel käsi, kui ta vaid tahaks ja julgeks. Nii palju ta vahel midagi joonistanud on.
Lasteaeda ma ei ole teda seni pannud, sest ta on väiksemaid lapsi kartnud. Isegi mänguväljakule ei tahtnud veel aasta tagasi minna, kui seal teisi lapsi oli. Nüüd enam niimoodi ei karda ja käib praegu kaks korda nädalas paar tundi ühes lastehoius (neli-viis last koos).
Ta on alati tahtnud (ja seni ka saanud) väga palju tähelepanu. Eks nüüd ole muutus suur. (Ja eks ma olen nüüd väsimuse tõttu ka talle peale käratanud, mida varem püüdsin mitte teha.) Kas lapse tähelepanuvajadusele vastamisega võib liiale minna?
Kui hästi peaks 4-aastane laps oma tunnetega toime tulema ja kuidas aidata tal nendega paremini toime tulla?
Ja kas peaks teda rohkem lastehoidu viima?
Teil on tekkinud mitmeid kahtlusi ja muresid seoses sellega, mil määral peaks ja oleks vajalik lapsele tähelepanu pöörata ja kuidas tema erinevatele käitumisele ja kaasnevatele emotsioonidele reageerida. Kahtlemata väga olulised küsimused ja teemad. Kirjast selgub, et oletegi parimal moel teda toetanud, pakkunud abi ja püüdnud mõista tema rahulolematust. Näiteks püüdnud mitte kritiseerida joonistusi ja otsinud koos kadunud asja jne. 4-aastane vajab väga palju koostegemisi ja ema-isa kohalolemist ja seejuures aga ka järjest rohkem võimalusi ise hakkama saamiseks. Selle kõige juurde kuuluvad ka pettumused, kui asjad ei laabu nii nagu väikemees tahtnuks. Vanemate oluline roll ongi aidata lapsel oma emotsioone väljendada, neid mõista ja nendega toime tulla. Vanem saab mõistmist väljendada aktiivse kuulamise kaudu, eriti oluline on seejuures tunnete peegeldamine (nt. sa oled kurb, et legoauto katki läks; sulle meeldiks kui ma aitaksin sind uut ehitada; sulle ei meeldi see pilt, mille joonistasid, sa ei ole sellega rahul jne.).
Kui laps kogeb, et ta võib olla pettunud ja pahane, olla hirmul ja karta nt teisi lapsi, kartmata vanema hukkamõistu ja tõrjumist, siis see pakub talle turvatunnet ja enesekindlust. Aktiivne kuulamise käigus saab laps omapoolseid tundeid ja mõtteid väljendada, mis omakorda kujundab iseseisvust ja talle sobivate lahenduste leidmist tema jaoks keerulistes olukordades. Seega ei pea ema-isa tema eest asju ära tegema ja oletama, mida ta vajab.
Joonistades oleks tõesti ju tore, kui laps eelkõige naudiks just rõõmu tegemisest, st protsessist ja tulemus poleks tingimata eesmärgipärane ja pole vaja hinnata neid ilusateks-koledateks või halvaks-heaks. Pole ju looval tegevusel selgeid kriteeriume, millele ta peaks vastama, lihtsalt teha on vahva. Usun, et olete sama meelt ja jätkate ka edaspidi hinnangute, seda enam kriitika vältimist pildi või mõne muu kunstiteose kohta. Võib-olla innustab poissi see, kui teha temaga koos erinevaid asju ja väljendada tegemisrõõmu (voolida, kasutada näpuvärve, teha rebimispilte jne.), teha ka veidi abstraktsemaid asju.
Liigse tähelepanu teema on paljudele vanemate jaoks segadust tekitanud. Küsimuse konks on enamasti mitte tähelepanus või selle liigsuses, vaid selles, milliseid käitumisi me aktsepteerime ja milliseid mitte. Lapse vajadus olla märgatud, hoitud ja tunda lähedust, on igati loomulik ja vanematele arusaadav. Küll aga läheb vahel asi keeruliseks, kui laps on hakanud tähelepanu saamiseks tegema asju, mida me peame lubamatuks. Laps vajab selgust ja piire (sobivaim viis neid väljendada on mina-keel, kehtestamine, samas vältida hinnanguid lapse kohta jne). Seejuures on oluline pakkuda lapsele tähelepanu ja tunnustust siis, kui tegemist on õnnestumise, rõõmu ja rahulolu pakkuvate olukordadega (positiivne mina-sõnum).
Mis puutub lapsehoidu, siis teistega koos toimetamine on kindlasti talle tore ja vajalik. See võiks talle olla arendav ja kohanemisvõimet kujundav. Kui ta seetõttu ei tunne end emme tähelepanust kõrvalejäetuna, kes väikevennaga koju jääb, siis peaks mõju olema igati positiivne.
Lõpuks tahan veel lisada, et ka Teie enda rahulik ja rõõmus meel on lapsele väga vajalik. Nagu viitate, on vahel endalgi väsimust ja kurnatust ning küllap mõjubki see lapsele ka ärevakstegevalt. Niisiis, hoolitsege ka enda eest ja jälgige oma vajadusi, tehke midagi lõõgastavat ja rõõmsat.
Kui lapsed näevad, et vanemad on õnnelikud, siis see on talle parim.
