Tahan rääkida just 2a saanud poisist, kes on 1. laps, füüsiliselt väga aktiivne, ekstravertne, suur suhtleja.
Probleemiks on meie kooseksisteerimine kodus toas. Nimelt arvab laps, et kõik täiskasvanud on selleks, et teda lõbustada, temaga tegeleda. Ma ei arva, et kahene, kes oma mina ja maailma suure intensiivsusega avastab, peaks suutma tundide kaupa üksinda mängida, aga kui kuulan teisi sama vanade laste vanemaid, siis mõnda aega on see siiski võimalik. Meie laps elab vanematel aga kogu aeg seljas, eriti isal kui valida on. Muidugi on see soov võita tähelepanu, aga selle puudust ei tohiks tal olla, sest temaga on tõesti palju tegeletud! Oleme teadlikult püüdnud teda mängima õpetada koos temaga mängides, aga tulemus on üsna nõrk. Koos vanemaga tegutsedes ei ta püsi peaaegu ühegi mänguasja juures rohkem kui mõni minut, ise ei algata mängu oma asjadega peaaegu kunagi. Raamatuid toob kätte, neid vaatame koos. Meeldib multikaid vaadata. Talle meeldivad muidugi nö päris asjad. Teeme koos süüa, koristame jne. Issiga koos teevad remonti, aga alati ei ole võimalik teda pikka aega päris tegevustesse kaasata. Tore oleks, kui ta oleks võimeline natukenegi omaette tegutsema. Nüüd, kui perre sündis hiljuti väike õde, oleks see oskus eriti vajalik. Oleme kõik õhtuks ikka päris väsinud. Olen seda meelt, et lapsega tuleb tegeleda, temaga mängida ja teda õpetada maailmas toimima. Aga ka täiskasvanutel on oma vajadused, mille täitmist ei saa lõputult edasi lükata.
Samas õues ja külas olles saame suurepäraselt hakkama. Seal leiab poiss endale tegevust, on aktiivne ja seltsiv, ei ripu vanemate küljes, et need teda lõbustaksid. Siis ei ole ma teda eriti torkinud, vaid lasknud iseseisvalt tegutseda. Kui kodus on teisi lapsi külas, ei elata samuti seljas. Kahesed ei mängi veel eriti koos, vaid tegutsevad nad kõrvuti, ka meie laps. Igatsen, et ta oma kodus oleks võimeline veidigi omaette tegutsema, ka siis kui külalisi parasjagu pole.
Mul ongi paar küsimust:
Kui kaua võiks 2aastane laps koos vanemaga ühe tegevuse juures olla suuteline püsima?
Kas ja kui palju peaks kahene suutma omaette olla? Kas oleme millalgi teinud vea temaga liiga palju tegeledes, et ta nüüd seda meilt kogu aeg eeldab?
Kuidas õpetada last mängima? See on muidugi laiem küsimus, aga mäng on ju ettevalmistus eluks ja väga oluline. Meie senised katsetused õpetada last mängima ei ole olnud kuigi viljakad.
Teie kirjeldus loob minu silme ette ühe hakkaja 2-aastase, kelle arengunäitajad tunduvad igati normis olema. Kui laps suhtleb julgelt, uurib aktiivselt maailma (vanemad tavatsevad viimast vahel ka pahanduse tegemiseks nimetada), on rõõmsameelne ning samas söandab välja elada ka kurbuse ja pettumuse, nutta ja jalgu trampida, siis on temaga ja tema perega kõik korras.
Et olete kaasanud last nn päris-elu tegemistesse, on väga hea. Mitte kõik vanemad ei viitsi sellega jännata, kartes liigset tüli ning unustades selle, et kodus toimub n-ö eluõpe, mis edasiselt hästi vajalik. Lapse kaasamine pannkookide tegemisse või seinavärvimisse ei ole ka üksnes töö tegemise õppimine, vaid nende tegevuste käigus saab laps ka kogemuse, et tema on keegi, keda usaldatakse. Usalduse pinnalt tekivad uued vajalikud arengud: laps tajub, et on tähtis, et temaga arvestatakse, et tema pakutud lahendus tuleb samuti arvesse jmt. Laps õpib võtma vastutust ja see on eluks äärmiselt vajalik kaasaanne. Ka koostöö õppimine pole vähetähtis.
Lapsed on erinevad, nende areng võib kulgeda erinevalt. Seega on lapsi, kes juba varakult näitavad keskmiselt suuremat süvenemispüüdu ning neidki, kes ei oska õieti millessegi süüvida isegi koolieelses eas. Kuid mina ei räägiks siinjuures mitte niivõrd lapse loomusest, mida tihti rõhutatakse, vaid eelkõige kodustest mõjudest. Laps õpib ikka matkides. Seega alati, kui leiate lapse tegevustest-reaktsioonidest midagi, mis teile päriselt ei meeldi, mõelge, kes kodustest sarnasel moel käitub-reageerib. Laps on meile, vanematele, tihti peegel, kust näeme iseend.
Üldiselt on 2-aastane tõesti veel liialt väike, et pikemalt ja iseseisvalt millessegi süveneda. Ta on alles sellel teeotsal ja vajab vanemate mõistvat kõrvalolekut ja juhendamist. Siin on vaja leida tasakaal, et lapse loomulikku soovi ise teha mitte pärssida ja samal ajal teda abistada ning õpetada. Laps õpib võtma initsiatiivi, kui tal on korduv kogemus, et tema algatust märgatakse ja et teda võetakse tõsiselt. Laps kaotab initsiatiivi, kui vanemad lapse initsiatiivi ei respekteeri, olgu põhjus milline tahes.
Näiteks üheskoos legoautot ehitades peaks laskma lapsel endal pusida ja teda julgustama panema järgmist ja järgmist klotsi ning mitte sekkuma. Isa või ema rahulik süvenenud kõrvalolek on väga oluline, kui soovite lapsele õpetada järjepidevust tegevustes ja süvenemist mängudesse. Kui te ise lapse kõrval istudes tegelikult kibelete tagasi oma poolelioleva töö juurde või kui te ei suuda lapse tegutsemist heaks kiita, siis ei ole ka loota, et laps süvenema õpib, sest laps on väga tundlik ja tajub teie tegelikku meeleolu ja hoiakut. Laps ei saa õppida püsivust, kui vanem ise mängu keskenduda ei suuda.
Kui laps kaotab mängu käigus kannatuse klots ei lähe paika, ratas tuleb alt ära on vanema asi last julgustada edasi tegutsema, esimese ebaõnnestumise peale ei tohiks lasta tal tegevust katkestada. Püüdke eelmine tegevus alati lõpule viia, enne kui asute uue juurde.
Oluline on märgata, milline on lapse mängukeskkond. Palju tegevusi ja mänguasju korraga ei soodusta süvenemist. Mängige üht mängu korraga ja koristage seniks teised kannid. Kasutage oma loovust ja fantaasiat, et meelitada last püsima sama mängu juures. Vilkuv ekraan samas toas, kus lapsega mängida püütakse, on kindlasti väga segav ja tõmbab lapse (ja ka vanema) tähelepanu pidevalt endale. Multikad on toredad, kuid telekas võiks lahti olla vaid siis, kui seda vaadatakse.
Ausus ja ehedus on suhtes suured väärtused. Seega oleks ehk kasu teie enda selgematest otsustest: nüüd ma mängin lapsega ja ei mõtle millelegi muule ja nüüd ma keskendun oma asjadele ja ütlen lapsele selgesti, mis on mul kavas ja miks ning millal ma taas saan temale pühenduda.
2-aastase lapsega saab juba vabalt kokkuleppeid tegema hakata. Mis sa arvad emme koristab köögi ära ja siis saame mängida, kuni väike õde magab. Kui lapsele ettepanek ei sobi, tuleks teda võimalusel kuulata ja püüda saavutada kokkulepe, mis mõlemale sobib. Muidugi ei ole iga hetk aega ega tahtmistki pikki läbirääkimisi pidada, sel juhul tulebki tõmmata vanemlik piir ja sellest ka kinni hoida. Hea on teada, et ilma sisemise kindluseta tõmmatud piirid enamasti ei kehti, sest laps tajub teie sisemist ebakindlust ega pruugi öeldut aktsepteerida.
Kindlasti peate arvestama sellega, et väike õde mõjutab praegu suure venna käitumist. Kaheaastane ei ole veel päriselt valmis selleks, et emmel on keegi teine süles ta tahaks seal veel ise olla, vähemalt palju rohkem, kui tal selleks nüüd võimalust. Leidke sellist aega, mil saate pühenduda vaid poisile, väikest õde võib seni hoida issi või vanaema. Tita sünniga peresse on täiesti tavaline, et suurem laps oma arengus justkui tagasi läheb see on alateadlik tegevus, mille sõnum on: vaata, mina olen ka väike ja abitu, minuga peab sama palju tegelema kui väikese beebiga.
Soovin teile toimetulekuks palju tarkust ja jõudu.
