juba mõnda aega juurdlen, et kas on ikkagi õige, et lapse tõsistest probleemidest tema enda kuuldes räägitakse. Kui laps kuuleb oma vanemaid murelikult tema üle kurtmas teisele täiskasvanule, kasvõi psühholoogile, siis kas ei kinnistu temas siis ajapikku tunne, e tt aongi selline probleemne, murettekitav, mittetäiuslik laps.
Minu lapse mure on olnud seotud söömise ja kõhukinnisusega(ja kuna mure oli ikak väga suur, siis rääkisin sellest nii erinevatele arstidele, psühhooogile, ravivõimlemisterapeudile ja muidugi paljudele teistele emmedele, et leida lohutust ja toetust ja abi. Samas tabasin, et laps salvestab kõikkuuldu j aminu kurtmised(a la laps ei söö seda, teist ja kolmandat, kinnistusid)... Need ütlemised lapse kohta toimisid nagu sisendused!
Nüüd olen teema lihtsalt kõrvale pannud, ei räägi tema söögist ja asi paraneb tasapisi...
Kuidas siis abi saada ...
Viimasel ajal tundub mulle,et isegi see on kurjast kui ma murettekitavtest teemadest nii sõbrannaga räägin, et laps ei kuule, see oleks nagu tema tagarääkimine...
Samas soovitas meie kasvataja murega(masturbatsioon) pörduda psühholoogi poole. Ma ei suuda otsustada, kas tahan seda teekonda ette võtta, sest jällegi tuleks lapse kuuldes temast rääkida ...
Kas usute, et antud teema puhul võiks psühholoogist abi olla?
Tõepoolest kui laps kuuleb aina oma vanemaid kurtmas tema üle, ja eriti kui seesugune kurtmine väga sagedaseks muutub, võib lapsel tekkida mitmeid segadusttekitavaid tundeid. Ühelt poolt tõesti see, et äkki ta ongi mittetäiuslik, probleemne laps. Teisalt aga tunneb igaüks, kelle pärast muretsetakse, end väga tähtsana. See tunne võib hakata tööle probleemi säilitajana, sest kes meist ei sooviks olla tähtis. Kerge on juhtuma, et kui teie toodud probleem ei ole hetkel päevakorras, siis tunneb laps end kõrvalejäetuna ja n-ö tekitab selle taas.(Tegu on mõistagi teadvustamata protsessiga.)
Seega peaks jälgima, et lapse tähtsus ja väärtuslikkus tuleks esile paljudes muudes asjades. Kindlasti leiate lapses neid jooni ja tegevusi, mille eest teda tunnustada. Seda peaks kindlasti jälgima, et muretsemisest (söömise, kakamise või ükskõik mille muu pärast) ei saaks teie ja teie lapse vahelist põhilist suhtlemisviisi.
Kui laps ei söö, on vanema mure mõistagi arusaadav. Samas on pere sees alati nähtav, kuidas ühe pereliikme käitumine tingib teise liikme käitumise jne. Kui muuta käitumist, saame muuta ka reaktsiooni.
Ikka kipub olema nii, et kui vanem ei suuda midagi lapse käitumises heaks kiita, kipub ta reageerima ülemäärase jõu kasutamisega. Ka avalik rääkimine lapse probleemist on üks jõu kasutamise viise, kuigi kaudne. Jõud kutsub esile ikka vastasjõu. Nõnda siis oleks ehk otstarbekas vähemalt proovida mitte probleemist nõnda palju rääkida, ja mitte teha söömisest ja kakamisest midagi, mis lapsel seostub sundimise, ähvardamise ja kontrolliga. Kontroll ja sund on ju ikka ka vastastikkune: lapski kontrollib teid, teie murelikkuse määra oma käitumisega kakan ei kaka, söön ei söö. Kui sund kaob, kaob ka põhjus vastu hakata või sellega teadmatult manipuleerida.
Vanema ebakindlus ja ärevus ei aita kindlasti lahendusele lähemale. Sinnapoole viib mõistvus, rahulikkus ja kannatlikkus. Vanemana olete te ses olukorras hädas. Kuid ka laps on hädas ja kuna laps on alati õrnem, on tema probleem esmane. Kindlasti tuleks igal moel katsetada, kuidas last tema hädas aidata.
Lastearstide soovitus sarnases olukorras on samuti mitte kasutada sunnimeetodit, vaid pigem hoolitseda selle eest, et need toidud, mida laps sööma nõustub, oleksid igati kvaliteetsed ja tervislikud, kasulike ainete peitmine (nt kliid pannkoogitaignasse) jm nipid on samuti omal kohal. Arstid rõhutavad sedagi, kui tähtis on kinni hoida toidukordadest, nende vahel ei tohiks lasta lapsel magusat näksida, samuti tuleks loobuda magusatest mahlajookidest - mõlemad viimatinimetatud vähendavad isu ja tekitavad ka kõhukinnisust.
Oluline on, et te ise üle ei muretseks. Kui laps iga kord söögilaua taha istudes tajub teie pinget: kas ta täna sööb? kui palju ta sööb? Ja tualetti minnes: kas kakab? Ei kaka?, läheb ka tema pingesse ja soovitud tulemus lükkub jälle edasi.
Soovitan teil töötada oma hoiakutega. Pakkuge lapsele ikka endise järjekindlusega uusi ja teie arvates väga vajalikke toite, kuid mitte pealetükkivalt "Sa ei soovi? Hm, mulle küll maitseb..." võiks olla teie kommentaar. "Sa ei taha rohkem midagi? Hästi, mine siis mängima." Läheb aega, enne kui lapse sisemine pinge kaob. Praegu tundub olevat nii, et iga kord, kui sööma asute/tualetti lähete, tunnetab laps teie ärevust, pahameelt ja pettumust tema suhtes. Kui te võimaldate tal tajuda, et olete mõistev, tolerantne, toetav, vähendab see lapse ärevust. Olge leidlik kiites mõnda muinasjututegelast, lapse mängukaaslast või multifilmikangelast, kes on tubli ja terve seetõttu, et sööb nt õuna või tomatit.
Kakamise osas olete kindlasti saanud asjatundlikku nõu lastearstilt. Esimene asi on korrastada toidulaud, teiseks, kui kõht juba on väga kinni, kasutada mõnda aega lahtistit, et lapsel kaoks hirm kakamise valulikkuse eest, kolmandaks: miks mitte ka mõnda kakamuinasjuttu kasutada? Kõlab ehk kummastavalt, kuid üks minu väike patsient sai abi sellest, kui emme hakkas talle rääkima, et lapse kaka tahab minna potti teiste kakade juurde, kes on tema sõbrad... Tegu oli u 3-aastase poisiga. Te ei märgi kirjas lapse vanust, seega ma ei oska praegu teie juhtumisel vanuseliselt läheneda.
Masturbeerimises pole midagi imelikku, kuna see on ju mõnu tekitav tegevus. Juba väga väikesed lapsed tegelevad sellega. Siingi on asi piirides ja mõistvuses. Hoiak võikski olla pigem: ma saan aru, et see on mõnus, aga teeme parem midagi muud mõnusat, selle asemel et lapsega riielda või isegi karistada. Lapsele võib ka tema eale sobivat sõnavara kasutades selgitada, et suguelunditesse puutuv on intiimne, et neid ei eksponeerita teistele, jmt. Märgates lapse onaneerimist on otstarbekas tema tähelepanu sellelt kõrvale juhtida ja alustada mõnda muud tegevust. Laps ja inimene üldisemalt ei tee midagi ilma põhjuseta, seetõttu oleks vaja last jälgida ja mõelda, miks ta midagi teeb ja mis sellele eelneb. Sellist seaduspära leides on ka võimalik käitumist ümber suunata: näiteks muutes keskkonda, hoiakut, sõnu, eelnevaid tegevusi, reaktsiooni, käitumist vms. Nii saame muuta kohatu käitumismustri sobivamaks või kohasemaks.
Võib juhtuda, et eeltoodud soovitusi järgides probleemid lahenevad, arvan, et otsekohe spetsialisti poole pöördumine pole tingimata vajalik. Mure püsimise korral on alati tark pidada nõu spetsialistiga.
