Kuidas, või kas üldse on võimalik õpetada 3,5a. tüdrukule negatiivsete tunnetega toimetulekut?
Viimasel ajal on probleemiks, et kui asjad ei ole nii nagu tema soovib (issi ei helista, ei osta mängukala, lõunaks ei ole makaronid, vanaema ei tule külla jms) muutub agressiivseks (lõhub asju, lööb jms) mitte ei nuta ega jonni nagu võiks oodata.
Tahaks õpetada talle mingit akpseteeritavamat vormi tunnete väljaelamiseks.
MIDA? (pean tunnistama et isegi ei oska õiet; elan enda sisse) KUIDAS ÕPETADA?
---
muidugi räägin, et lüüa pole ilus; peegeldamine jms. Jaa, ta kuulab ning saab aru! Tunded on aga tugevad ja ise leiab ta uue mitteakptseteeritava viisi välja elamiseks (nt. kui Katit lüüa ei tohi, siis hammustan). Leian, et siin tuleks selgitada talle KUIDAS TOHIB.
Aga kudas siis tohib välja elada?
kuidas talle seda õpetada?
Tunnetega toimetulek on üks väikelapse keerulisemaid õppetunde. Selles vanuses ei ole enamasti pidurdusmehhanismid ajus veel välja kujunenud, mistõttu lapsel ka vihaga raskem hakkama saada. Veel väsitavam ja ärritavam on see aeg lapsevanemale. Räägid ühe korra ja siis räägid jälle ja siis jälle jne, aga muutust ei ole. Tegelikult on siiski lapse tunnete tagasipeegeldamisel oma väga oluline roll, mille vilju saab nautida hiljem. Nimelt saab laps sel moel sõnavara oma pahameele väljendamiseks ja teiste mõistmiseks. Kuid ainult rääkimine ei aita.
Kas olete proovinud pakkuda talle ise asendustegevust? Näiteks pehmet palli või patja, mida laps võib viha korral kas pigistada või lüüa. Mõnda pisemat palli saab ka kaasas kanda, kui kodust eemal olles peaks viha tulema. Kodus võib olla oma kindle viha maha panemise nurk koos suure padja või mõne muu pehme asjaga, mida lüüa. Need esemed tuleb kasutusele võtta hetkel, mil laps on heas tujus ning teil on koos hea olla. Rutiini kujunemiseks tuleb anda aega, esimese hooga vbõib kokkulepe meelest minna. Laps võiks ise valida, mida ta kasutusele võtab -riidest palli, padja, teki. Koos valite ka koha, kus need asjad olla võiks. Hea oleks, kui see paik ei oleks magamistoas või kusagil väga kaugel teises maja otsas. Koht peab olema selline, kuhu kiiresti minna saab ning millele on lihtne lapse tähelepanu juhtida. Ja miks mitte ka ise vahel selles nurgas rahunemas käia ning eeskuju anda. Me kõik vihastame vahel ja see on normaalne.
Kui laps jälle vihastab, siis saate sellele kohakesele viidata või lapsele eseme anda, mida ta lüüa võib. Kui laps on rahunenud, siis andke talle positiivset tagasiside ("Ma olen sinu üle uhke, et sa oma vihast võitu said").
Kui aga laps lööb teist või hammustab, siis tuleb oma pahameelt selgelt ja rangel toonil väljendada. Teie kirjast ei selgu, kas kasutate lisaks peegeldamisele ka kehtestavat minasõnumit. Näiteks"kui sa teist hammustad, siis ma olen kurb/pahane. Mulle see ei meeldi ja ma tahan, et sa enam ei lööks".
Igal juhul tuleb vanematel varuda selleks lapse arenguetapiks kannatust ning hoida oma tass täis. Siis on ka jaksu mitmeid kordi seletada ja olla loov oma vihaga toimetulekunippide leiutamisel
