Tean, et oli just üks teema pimeduse kartmisest aga meil pisut teistsugune probleem.
Nimelt suurem tüdruk kardab pimedust. Tuled peavad teises toas ka põlema kui magama hakkab jääma või siis peab uks vahelt kinni olema. Toas põleb tüdrukutel (2 a ja 4 a) öölamp, ikka kogu öö otsa. Viimasel ajal on tüdruk hakanud nõudma, et jätaksin veidikeseks ajaks ka laetule põlema aga siin kohal tekibki küsimus, et kui väga tal seda tegelikult vaja on? Kas hellitan lihtsalt tüdruku ära andes ta igale soovile järgi? Muidu magamisega probleemi pole, öösel magab rahulikult - paar harva korda on kurtnud, et ta ei saa magama jääda, näeb imelikku unenägu. Siis tavaliselt räägin temaga ja mõtleme naljakaid asju välja mida unes näha, mõnikord ootan nende toas mingi aeg või kuni magama jääb. Kas see on normaalne? Või peaks 4 aastane suutma ise magama jääda (ilma ema toas olekuta)? Uksi me vahelt kinni ei pane (va siis kõrvaltoa uks kui seal toas pime on). Lastetoa ja magamistoa uks öö otsa lahti. Noorem tüdruk väiksest peale iseseisvam magamajääja.
Ühelt poolt on laste hirmud arengulise tähendusega, st teatud vanuses lapsed kardavadki teatud asju (ja pimedus on üks neist), ja see möödub suuremate keerukusteta. Mida väiksem laps, seda enam on hirmud tingitud lihtsast tõsiasjast, et väike inimene teabki maailmast väga vähe ja maailm ongi seega piisavalt hirmus koht. Mida vanemaks saab laps, seda rohkem on kartused seotud lapse psüühikaga, tema hingeelus toimuvaga.
Lapsevanem on kindlasti see inimene lapse elus, kes last toetab, aitab, hoolib, teeb tuttavaks maailma ja selles kehtivate reeglitega. Seega on teil vaja lapsele appi minna. Ei suur ega väike inimene ei tee midagi niisama, kõigeks on põhjus.
Keerukaks teeb asja see, et laste käitumistel-reageeringutel pole alati sugugi nii lihtsad ja ühesuunalised põhjused, nagu me arvama kipume. Kuna suhted peres on ikka vastasmõjulised, kõik on kõigiga seotud, igaühe käitumine mõjutab ka kõiki teisi, siis võiks ehk mõelda seeüle, millega seoses lapse pimedushirm tekkis ja millised muutused on samal ajal veel peres või pere lähedal toimunud.
Lapsed pakivad sõnumi, mida nad vanematele edastada soovivad, tihti justnagu naljakingi mitmesse karpi: suure sees on veidi väiksem ja selle sees veel väiksem... annab harutada, enne kui kingituse üles leiab. Tihti tuleb samal moel n-ö lahti koorida ka lapse sõnumit, enne kui aru saate, kust tuleb pimedushirm, millega täpsemalt see on seotud, ja kuidas sellega toime tulla.
Mõelda võiks sellelegi, kui palju tähelepanu vanem tüdruk saab. Kui häid tundeid külvavaid kontakte ja lapse väärtuslikkusetunnet ülehoidvaid tegevusi on liialt vähe, võib Emme, tule pane tuli põlema! olla ka omalaadne katse tähelepanuvajadust leevendada.
Mõistagi võib olla, et hirm pimedas toas magamise ees on tekkinud mingi väga konkreetse hirmutava juhtumiga. Püüdke last tähelepanelikult kuulata just kuulata, mitte selgitustööd teha. Näidake lapsele igati, et soovite teda mõista ja lahendust leida. Kui laps nõuab, siis tähendab see, et tõesti on vaja. Oluline on aru saada, mille tõttu on vaja, millise konkreetse vajaduse või mõjuga see seotud on.
Õhtused rahulikud tavapärased korrapärased rutiinid on ikka need, mis lastel uinuda aitavad. Ehk on abi ka jälgimisest, mis on sel päeval või õhtupoolikul koduses elus teisiti, kui laps pimeduse osas vähemtundlik on. Nii on võimalik vähendada tegevusi-reageerimisviise, mis lapse tundlikkust ja ärevust suurendavad.
