Kuu tagasi otsustasime peale 10-aastat kooselu lapse isaga eraldi teed minna. Rääkisime ka meie 3,5-aastase pojaga ning tundus, et saame rahuliku ülemineku korraldada. Uue kodu ostust alates (3-nädalat tagasi) käisime koos korterit koristamas, sisustamas ning ta sai ka endale oma toa mööbli valida. Ühesõnaga kaasasin teda kõigesse.
Nüüd oleme nädala uues kodus elanud ning tundub, et hakkavad tekkima esimesed tagasilöögid.
Poja, kes on käinud juba pea 2-aastat lasteaias, hakkas järsku hommikuti lasteaias meeletult nutma, võiks öelda, et tegu oleks justkui paanikahoogudega. Pidin ise ära minema, kasvatajatel võttis ikka aega, et teda maha rahustada. Õhtul järgi minnes on kõik korras, lubab, et enam nii ei kurvasta. Ja ikka see kordub järgmisel päeval.
Lisaks ärkab ta mitu korda öösel nutuga, uni on rahutu ning tundub, et ta ei puhka ennast välja.
Üritan kõikidele tema küsimustele olukorra kohta vastata, talle võimalikult palju ühist aega pakkuda ning öelda, kui väga teda armastan. Lisaks kinnitan, et see, et emme-issi enam koos ei ela, ei tähenda, et ta meile vähem kallim oleks.
Kuidas peaksin käituma, et lapsele olemist kergemaks teha? Või peaksin lihtsalt aega ja kannatust varuma? Eks olen ka ise sisemiselt liimist lahti, üritan seda ilusti varjata, kuid tundub, et ta tajub seda sellegipoolest. Olen ka ise lahutatud perest, kuid tunnistan, et ma ei elanud vanemate lahutust raskelt üle, kuna olin palju vanem.
Olen tänulik igasuguse nõuande eest, tahaksin oma pojale ainult parimat.
Teie kirjas on olemas juba paljud vastused. Aeg on tõesti raske teile mõlemale (kindlasti ka lapse isale, kes enam teie juures ei ela). Iga muutusega kaasneb palju pinget, segadust, valusaid ja vastuolulisi tundeid. Nagu ka ise ütlete on vaja palju kannatlikkust, ja kindlasti ka piisavalt aega, et kõige sellega toime tulla. Ajaraam, millest te kirjutate, on vähene. Harjumisest uue olukorraga saame rääkida ehk umbes poole aasta pärast.
Emotsionaalselt keerukas olukorras on raske ratsionaalselt mõelda. Ent kui täiskasvanu seda veel suudab, siis väikesele lapsele on see kindlasti üle jõu käiv. Siit ka paanikahood ja muud sarnased reaktsioonid, mis täiskasvanule isegi ülemäärased ja hirmutavad tunduda võivad. Kuid tegelikkuses elab laps sel moel välja kogu pinge ja valu, mis tema sees on. Väga hea, et see valu välja saab elatud vastasel juhul jääks see lapse sisse teda lõhkuma. Sest mis on paanika paanika on paaniline hirm. Ja armastusest ilmajäämine tekitab paanikat, sest ilma armastuseta inimene/inimlaps hukkub. Teie lapse reaktsioon ei ole ülemäärane.
Mõistagi tuleb last selles olukorras aidata püüda. Hea kontakt, füüsiline ligiolek, lähedus, koostegemised, armastuse-hoolimise kinnitused eelkõige käitumise, aga ka sõnade kaudu kõik see on lapsele toeks. Lisaks tuleb lapsele talle arusaadava sõnavara abil selgitada, mis juhtus ja mis põhjustas sellise elumuutuse, ka see aitab segadust ja ärevust vähendada.
Hästi oluline on kinnitada lapsele, et isa ei kao kuhugi ja et ka isa armastus tema vastu ei kao kuhugi see jääb alati alles. Seda kinnitust vajab laps korduvalt, ja neil sõnadel peaks kindlasti olema ka reaalne kate. Kuigi see võib olla teile valus, peaksite koos lapse isaga kokkuleppeid sõlmima, hoolitsedes, et laps isaga kohtuks ja et ta tema hoolimist ka n-ö omal nahal tunneks. Armastus pole ju pelgalt sõnad. Armastus on ikka ka käitumine, ja laps peab seda kogeda saama.
Kui üks vanematest kooselust lahkub, kooselule kriipsu peale tõmbab (õieti tehakse seda ikka koos, aga see on eraldi keerukas teema), tõmbab ta kriipsu peale ka poolele lapsest. Poolikust lapsest kasvab poolik inimene, ja seda me ju ei taha. Iga laps kokku pandud isast ja emast, ja see on kindlasti midagi enamat kui bioloogiline fakt. Just seetõttu on laste lahutamine ühest (või ka mõlemast) vanemast nii traagiline ja just seetõttu on äärmiselt vajalik, et lahku läinud mees ja naine suudaksid vähemalt laste pinnalt ühiseid kokkuleppeid teha. Mees ja naine võivad küll lahku minna ja paarina enam mitte toimida, kuid vanemateks (koos kõigi kohustuste, õiguste, raskuste ja rõõmudega) jäävad nad ikkagi. Seda ei tohiks kumbki pool unustada.
Oluline on teada, et ei maksa lapse eest oma tundeid peita ta märkab neid nagunii kohane on öelda, et mida tunnete olukorraga seoses (pettumust, valu, kurbust... mis tunded need ka ei oleks). Siiras olles leiate kindlasti ka lapselt lohutust ja toetust, ükski laps ei taha, et ema oleks kurb. Samas on lastele seesugune eluolukord omamoodi tundekasvatuse eest: nad õpivad, et elus on raskeid hetki, et tundeid võib välja näidata, et keerukast olukorrast on võimalik selgineda selle üle arutledes ja teiste mõistva toega. Loomulikult võite väljendada ka oma pahameelt/arusaamatust vm lapse isa käitumise üle, kuid oluline on silmas pidada, et isast ei saaks juhtunu pinnal nn negatiivset kangelast.
Loodan väga, et teie ümber on lähedasi inimesi, kellega oma elukeerukusi jagada võite, samuti on lastele tähtis, et nende ümber oleks lisaks teile veel teisigi hoolivaid täiskasvanuid (vanaisad-vanaemad, tädid-onud, teie sõbrad vm). Seiske selle eest, et lastel ja teil endal oleks võimalus tunnetada enda ümber hoolivuse kaitsvat ringi.
