mul on kaks poega, 6-aastane ja 5-ne. nad on kodused ning selles mõttes hea eluga harjunud. Ema käib tööl, ehk siis kirja autor, isa on lastega kodus. Probleem on noorema pojaga, kes on siiani olnud heatahtlik ja päikeseline tüüp. Viimastel aegadel aga tülitseme palju, ta ütleb nii inetuid sõnu mulle, ähvardab kust-iganes-kuuldud jõledustega, tõmbab ennast vihast punni, lööb mind jne. Alguses saime tülid lõpetatud sellega, et rääkisime asjad selgeks, nutsime lõpuks kõik koos ja palusime andeks ja kalllistasime-leppisime, kuid viimased tülid on lõppenud sellega, et ta lahkub/uinub lõpuks vihasena, viimane sõna huulil "vastik emme". Mina muidugi lahistan kõrvaltoas nutta, tahaks minna ise teda kallistama ja ütlema, kui haiget see mulle teeb, et me niimoodi sõdime, kuid olen nüüd jäänud endale kindlaks. jääbki leppimata... Ta käib küll nende tülihoogude jooksul paar korda nuuksumas, et emme kallit tarvis, kuid, kui on selle kätte saanud, siis vihkab ja sõimleb edasi. Viimased ärevamad õhtud olemegi uinunud eestlaslikus jonnis, mina ei tule ka talle enam sammu vastu ning tema suudab ka vastu panna soovile olle ikkegi hea ja armastatud. Erinevus on selles, et tema uinub mingil ajal magama, kuid mina põen poole ööni, käin teda siis läbi une kallistamas ja sosistamas, kui kallis ja armas ta mulle on ning lõpuks lähen magamata ja paistes silmadega perele leiba teenima.
Ühesõnaga - mul oleks väga kellegi targema nõu tarvis - kuhu maale tuleb jääda kindlaks enesele ning näidata väikesele vihkajale, et ta teeb valesti ning vale teo eest tuleb karistus. Või tuleks kristlaslikult keerata ette teine põsk ning lasta ennast ka sinna lüüa - suure emaarmastuses? Ma vaatasin ka siinsete nõustamiste hinnakirja, mida me endale ilmselgelt lubada ei saa, kuid ehk on kellelgi lihtsalt heast tahtest anda paar soovitust, kuidas säilitada lapsega sooja ja armastavat suhet ka siis kui ta (tõenäoliselt oma vähesest sotsiaalsest kogenematusest) hetketi tekitab tunde, et see päev-päevalt keerulisemaks muutub. Olen kuulnud tarku sõnu, et ennem nutku laps, kui ema - kas see on õige?
Inimene on nii loodud, et ta ei tee midagi lihtsalt niisama. Kõigeks on omad põhjused, käitumine ja vajadused (nende rahuldatuse määr) on vastastikku keerukalt seotud. Kirja põhjal võin kinnitada seda, mida ilmselt isegi teate: nii teil kui ka teie lapsel ja seega ka perel tervikuna on probleem. Teie kurbus ja lohutamatus ses olukorras on täiseti mõistetavad, kuid kuna lapsevanem vastutab oma lapse füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste eakohase rahuldamise eest, siis tuleks esimese ja tähtsama probleemina vaadelda lapse oma.
Teie laps on hädas. See, et teie n-ö vastu jonnite, ei vii kindlasti lahendusele lähemale. (Sest mis on jonn jonn on lihtsalt oma vajaduse eest seismine, vahel ehk ka mitte kõige arukamal moel, aga seda teevad aeg-ajalt kõik, nii suured kui ka väikesed inimesed.) Teie olete suurem, vanem, targem. Isegi kui te tunnete, et ei ole. Seega on teie ülesanne seda olukorda reguleerida, mitte jätta see lapse teha. Ükski laps ei tule nii raske olukorraga toime.
Esimene abistav oskus, kui kellelgi on probleem, on kuulamine. Kuulamine tähendab, et mul on aega ja tahtmist teist kuulata ja mõista. Kuulamine peab tingimata sisaldama aktsepteerimist selle näitamist teisele, et ma püüan eelkõige mõista ja ei taha teist või tema seisukohti muuta. Tõelise kuulamise juurde ei kuulu manitsemine, lohutamine, nõu andmine, ähvardamine, mõjutamine. Kuulamise eesmärk on teisest aru saada ja olla abiks keeruka olukorra lahendamisel.
Kuulamine kui see pole eriti kombeks olnud võib osutuda keerukaks ja ei õnnestu kindlasti kohe esimesel korral. Kuid tasub proovida. Teil on ju hädasti vaja teada saada, miks laps on oma käitumist muutnud. Näidake üles soovi last mõista ja olge ka ise mitte mõistatus vaid üheselt mõistetav: öelge selgesti, mida mõtlete, tunnete, vajate. Lapsed õpivad suhtlema koduste mudelite järgi. Nii nagu teie abikaasaga ees, nii lapsed järel.
Abi oleks ehk ka sellest, kui läbi mõtlete, mis teie peres on muutunud viimaste aega jooksul. Enamasti on lapse käitumise muut seotud mingite muude muutustega peres. Pere on nagu üks süsteem: kui midagi selles muutub, siis muutub tegelikult kõik. Mis tähendab viimastel aegadel viimast kuud, poolt aastat? Mis on veel peres selle aja jooksul muutunud? Kuidas iseloomustate peresuhteid? Kuidas saate läbi abikaasaga, milline on suhe teise lapsega, lastel omavahel? Iga muutus perekonnas ja selle suhetes võib kaasa tuua pingeid ja arusaamatusi, ilma neist rääkimata, neid analüüsimata ei ole võimalik olukorda nii keerata, et kogu pere ennast taas hästi tundma hakkaks.
Kui laps käitub nii nagu kirjeldate, on seda talle (ja kogu perele) mingis mõttes vaja. Mitte et ta asju nõnda lausa korraldaks (inimesel on ju alateadvus). Miskis mõttes on seesugune valulik ja katkine suhe vajalik just sellisena, nagu teil see praegu välja on kujunenud. See võiks olla uurimiskoht, millega mina tegelema asuksin. Kuna teie valik on tegelda sellega ise, siis soovitangi poja muutunud käitumist vaadelda eelkõige peres toimuva taustal.
kah sarnane olukord läbi tehtud, aga meil oli see ühe lasteaia vahejuhtumi tagajärg.( "trauma" õeldi.)
Mind õpetati, et lapsel läheb kergemaks kui hingelt ära räägib. Ära räägib ta aga kui samastab end mänguasjaga. Nt. sageli laps ei ütle, et TEMAL on kõht tühi, vaid sõnastab selle MÕMMIL on kõht tühi. Seega saab pemalt välja pinnida rollimängude kaudu. (kuidas mõmmil tuju on? miks mõmmi kurb/röömus/kuri on?) ega see kergelt tule.
Olulised on siis aeg ja armastus.
Ära luba tal end lüüa või sõimata!
Mind aitas paljudest asjadest aru saada ja valikuid teha Tommy Hellsteni raamat "olla lapsevanem". Väga hästi kirjutatud ja mõnus filosoofiline lugemine.
Oled sa kindel, et kodus kõik korras on, kui sa tööl oled? Et näiteks isa saab aru, et laps emmet igatseb? Kas äkki on isa hoopis masenduses ja laps tajub seda? Oled ise väsinud tööl käimisest ja igatsed lapsi, tunned süümepiinu?
Olen ise lapsena väga palju emata kodus olnud (sest ema tegi karjääri) ja see tunne, kui ema koju tuli, on mul väga selgelt meeles - "sina, ainult sina, oled süüdi selles, et ma ennast mitu päeva pahasti olen tundnud!" Mul oli lausa füüsiliselt valus, kui ema ei olnud. Ja kuidagi lihtsam oli olla, kui olid temaga tülli läinud ja ta oli olnud kuri.
Esimese asjana kallistas ema koju jõudes isa. Teisena teretas mind. Kolmandana läks kööki isaga koos süüa tegema, mina pidin minema oma tuppa mängima. Aga mul on meeles, mida ma tegelikult väga oleks tahtnud, kui ema koju tuli - oleks tahtnud sülle, kallistada, kuulda emalt, et ta minu järgi igatsust tundis ja tahab teada, kuidas mul need päevad on läinud. Ma oleks tahtnud kuulda, et tal on ka kurb, et mul nii halb on olnud, sest mul oli tõesti halb.
Ma saan aru, et mehega peaks ka suhteid hoidma, aga kuni laps on väike, tuleb esimesed hetked kodusolekuaega ainult ja ainult temale pühendada. Ja mitte nii, et laps otsib sinu tähelepanu, vaid ise lähed esimesena kohe tema juurde. Ilmselt on sinu poja puhul tegemist õrna hingega, mitte kurja lapsega ja ma ei imesta, kui mõne aasta pärast olete hädas seletamatute kõhu- või peavaludega.
Mul oli vanem tütar selline, kes koju jõudes lihtsalt karjus ja nuttis - aitas ainult see, et istusin, laps kaisus süles, toolil ja ootasin nutu vaibumist. Tihti ta veel viskles ka, siis oli küll tunne, et ega ta mind ei taha, aga tegelikult tahtis ju. Sageli kulus selleks aktiivseks füüsiliseks minutit 20-60 minutit ja kuigi vanusega asi paranes, olid õhtud siiski üsna keerulised. Küll ma kartsin südames, et mine tea, mis õudne inimene temast kasvab. Tema lasteaiaõpetaja ütles, et kergesti jonniva lapse puhul on vähemasti see hea asi, et sa saad kohe aru, et midagi on valesti ja et ta elab end omal viisil välja. Sellisele lapsele sobib hästi ka õhtul näiteks õue jalutama minna, ka pimedas ja vihmaga lompide sügavust mõõtma. Või jalgrattaga sõitma. Siis õpib laps oma pinget mitte rusikatesse suunama, vaid kasvõi näiteks sporti. Praegu on tütar 16-aastane ja selline rõõmurull, et lase olla.
kati idee mõmmiga meeldib mulle väga, lisaksin sinna ka täienduseks lapse enda tunded - et kui "mõmmi on rõõmus, siis kas sina oled ka samamoodi rõõmus"?
Üks asi veel - tülitsemisest tekkinud öised süümekad on potentsiaalsed järgmise päeva sügavamad tüliallikad - mu enda isiklik kogemus. Peale koledat õhtut tuleb endale aru anda, et see päev oli lihtsalt üks päev ja on sulle andnud ilmselt mingi kogemuse. Ei ole vaja endale tõotada, et enam kunagi ei lähe endast välja ja et järgmisel päeval muutub kõik nõiaväel heaks. Kui sa tüli ajal ei suuda rahulikuks jääda, tasuks proovida minna viieks minutiks välisuksest välja, hingata aeglaselt ja siis tulla tagasi. Endast väljas oleva lapsega pole üldse mõtet rääkida, aitab ka passiivne kuulamine. Kui laps on heas tujus, on mõttekas talle öelda, et jonnimine ja löömine teevad su kurvaks ja et sulle meeldiks hoopis last süles hoida ja kallistada.
Läks hirmsasti õpetamiseks nüüd, aga su jutt tuli nii tuttav ette, et tundsin vajadust öelda, et saan sinust hästi aru.
