Olen nõutu ja ei tea enam, mis teha. Minu 6-ne poja on juba viimased 2,5 kuud nii õnnetu. Varem oli täielik rõõmupall, tal oli palju sõpru ja lasteaeda ei tohtinud varem järgigi minna, aeti tagasi öeldes, et mängida veel vaja. Nüüd aga ei taha üldse lasteaeda minnagi. Nutab hommikuti, et tema tahab ainult emmega olla, kallistab ja lahti ei lase, siis räägime pikalt ja siis läheb ikka nuttes rühma. Lasteaias hakkab lampi nutma nt üksi nurgas või magamise ajal. Õhtuti kui järgi lähen, siis kasvataja ütleb, et poiss nuttis jälle padja täitsa märjaks. Kui küsin pojalt, siis ütleb, et tal tuleb voodis emme kallistamise isu ja ta ei taha enam lasteaias olla. Kui üksi kuskil külas on (ka vanaema-vanaisa juures), siis nutab ja ütleb, et kardab, et keegi ei tule talle enam järgi. Või siis kodus ka õhtuti nutab ja muretseb, et ega me issiga teda ikka kunagi üksi ei jäta. Vahel räägib ka surmast, et mis siis saab, kui emme-issi ära peaks surema.
See ei ole tal jonn, vaid mulle tundub, et tal on tõsine mure, nii tahaks ju aidata. Paha vaadata oma last õnnetuna. Me oleme väga üksmeelne perekond, rõõmsad, aktiivsed, täiesti vägivalla vabad ja alati kodus, ei ole issi ringi uitaja ega emme. Koguaeg tema jaoks olemas, räägime palju jnejne. Aga me ei suuda välja mõelda, milles võiks asi olla. Mis on nende viimaste kuude jooksul juhtunud. Ise ta ka midagi ei kurda, näiteks, et lasteaias keegi kiusab või kasvataja riidleks või ei midagi sellist, lihtsalt heast peast nutab koguaeg.
Ja see murrab mu südame.. ja ma ei oska midagi ette võtta. Andke nõu, mida teha. Kas äkki sellises vanuses poisid ongi hellakesed? Või kas oleme ta äkki liiga ära hellitanud? Samas, miks ta just viimasel ajal üldse lasteaeda ei taha ega kuskile külla minna, varem muud ei tahtnudki, kui sõpradega igalpool mängida. Või kas peaks äkki laste psühholoogi poole pöörduma?
teie suur mure on täiesti mõistetav ja minule teie kirjast küll ei paista, et oleksite oma lapse ära hellitanud. Selliseid vanematest ilma jäämise hirme või muret, et jäetakse üksinda, jäetakse maha - selliseid hirme on selles vanuses ja ka hilisemas eas lastel ikka. Olete oma last kuulanud ja seeläbi saanud teada, mis on see mida ta kardab: et jäetakse maha (ei tulda järgi), jäetakse üksi, jääb vanematest ilma ja üksi (surete ära).
On raske üheselt öelda, kust selline hirm on alguse saanud. Selles osas tasuks teil lapsega edasi rääkida, ikka tema juttu ja käitumist peegeldades. Nt kui räägite murest, et jätate maha ja üksinda lasteaeda, siis mitte rääkida, et kallis laps nii ei juhtu, vaid rääkida sellest edasi, nt "sul on selline suur mure peale tulnud" vmt edasi rääkida, mille kaudu on võimalik teada saada, kust selline mure alguse sai.
Algpunktiks võib olla mõni lause või situatsioon, mida laps on kuulnud-näinud ja valesti tõlgendanud. Või on lasteaias lastel olnud mõni mäng, mida laps on oma peas edasi arendanud ja jõudnud hirmutava tulemuseni, et ta võib üksi jääda. Või on maha jätmist vmt näinud telekast-kinost kas filmist või multifilmist või on lasteaias-hoovis sõbrad mõnda lugu rääkinud. Kui tunnete, et endal ei tule see rääkimine välja, siis on tõesti hea mõte pöörduda lastepsühholoogi poole, kes aitab mure jälile jõuda ning ka sellest üle saada.
Hea on praegu ka see kui saate lapsega kokku lepitud kellaaegadest kinni hoida - nii on tal turvatunne, et ei hüljata. Mis puudutab lasteaeda - tasuks lapsega rääkida, et teie ei saa seal temaga olla, aga kas on ehk midagi, mida ta saaks emme kallistamise asemel kaissu võtta? Mõnikord on laps lasteaeda nt ema või isa salli kaasa võtnud.
