ma ei teagi, kas see pealkiri sai just päris õige. Aga mure seisneb selles, et laps eelistab olla pigem koos minu uue mehega, keda tegelikult tunnen alles kolm-neli kuud (laps on teda näinud kolm nädalavahetust). Isa on oma töö tõttu pidevalt ära ja kui eestis, siis saab ka lapsega suhteliselt harva olla. Laps kurdab, et isal pole siis ka tema jaoks aega, kui nad koos on...Poiss on 8,5 aastane, lahus oleme tema isast elanud neli aastat.
Miks mina muretsen? Ma ei tea. Mul on hea meel, kui nad minu uue mehega hästi läbi saavad. Või no pigem on nii, et laps on siis jonnakas ja vingus kui me kolmekesi koos oleme aga mu mees õnneks ei lase end sellest häirida, mõistab pigem mu last ja me mõtleme alati koos, mida saaks teha, et lapsel oleks hea olla. Seega ta on väga lapsesõbralik ja tore ja ma mõistan, miks ta mu lapsele niiväga meeldib. Aga ma väga tahaksin, et lapsel siiski säiliks suhe ka oma isaga. Nad suhtlevad väga harva telefoni teel, isa helistab mõnikord.
Mis peaksin mina tegema? Olen püüdnud lapsega rääkides teada saada, miks ta ei taha isa juurde minna. Põhjus ongi selles, et isal ei ole tihti tema jaoks aega ja teine põhjus, et kui minu mees meile külla tuleb, siis tema ei taha kodust ära minna, tahab ka siis kodus olla. Olen püüdnud ka lapse isaga sel teemal suhelda, tegelikult küll nii, et saatsin talle sellekohta meili, aga vastust ei ole tulnud. Ja ilmselt ei tule ka. Vähemalt ma loodan, et ta võtab selle teadmiseks, et lapsel on teda vaja. Aga kas on? Kas sellisel juhul on võõrdumine loomulik? Kui ikka mitu nädalavahetust järjest ei näe oma isa...kas võib juhtuda, et ta ei tahagi enam minna ta juurde? Palju küsimusi aga olen ikkagi mures...
Olete omalt poolt soodustanud isa ja poja suhtlemist, kontakti hoidmist. Selline kaasaaitamine ja eriti suhtumine on väga tähtis. Olete mures, et isal pole piisavalt aega ja võimalik ka et huvi osaleda poja elus. Küllap tema töö ja äraolekud Eestist piiravad tema võimalusi, kuid see ei ole peamine, mis olukorra keeruliseks teeb. Olete hakanud kahtlema, kas poeg ikka vajab ja tahab isaga koosolemisi. Keegi teine ei teagi temast paremini, kuidas on olla koos isaga, kas ta need kohtumised on oodatud, kas on ühisosa, mõnusaid tegemisi, rääkimisi, lähedust. Hea, et olete saanud seda temaga avatult rääkida.
Mida siis Teie saaksite teha, et võõrdumist ära hoida? Kirja teel pole Te saanud selgust, kuidas isa olukorda suhtub. Kuidas aga oleks ühe silmast silma rääkimisega? Võimalik, et mehel on ka raske leida sobivat viisi poja elus osalemiseks, eriti nüüd, kus Teil on uus suhe. Selle vestluse käigus oleks eriti tähtis vältida isa suhtes etteheiteid, nõudmisi, kuidas isa olla või veel vähem süüdistusi. Võimalik, et tal on omal muresid, kõhklusi ja Teie roll oleks mõista ja jõuda selleni (nagu Te selleski kirjas teete), mida ta ootab ja vajab Teilt, kuidas Te võiksite kaasa aidata, et isa ja poja kontakt säiliks ja nii, et see pole kellelgi vaid kohustus.
Poja jaoks on oluline, et ta tunnetaks, et ta on tähtis isale ka siis, kui ta on temast eemal. Poeg ei peaks omakorda muretsema, et olles kellegagi lähedane ei pea ta kartma kellegi teisest eemaldumist, näit olles isaga ei halvenda see suhteid Teie uue kaaslasega ega vastupidi.
Samuti on oluline, et Teie, uus mees ja poisi isa väljendaksite üksteise suhtes lugupidamist ja mõistmist ja poeg tajuks seda. Isegi siis, kui näib, et isa võiks oma rolli tõsisemalt suhtuda ei oleks sellest hoiakust kasu kellelegi. Tõenäoline on see, et isa tahab säilitada suhet ja hoolib oma pojast, kuid vahel on raskusi seda väljendada, kui ollakse perest eemal ja igapäevaelus enam osalust pole.
Kui jutud räägitud ja üksteist mõistetud, siis võib tulla ka huvitavaid ideid kuidas suhelda, koosolemised toredaks teha ja nii, et keegi ei peaks muretsema ja tunneks rõõmu, et olete kõik üksteise jaoks olemas ja tähtsad.
Tänan teid vastuse eest!
Isaga silmast silma kohtumine on kindlasti hea idee, kuid suhteliselt keeruline. Me pole kohtunud juba aasta aega. Esiteks elab ta teises linnas ja kui laps tema juures käib, siis enamasti bussiga või kellegi kolmanda isiku autoga...Aasta tagasi, kui isa lapsele ise järgi tuli autoga, oli ta naine ka autos ja isa tahtis kiiresti juba ära minna...ja ega niimoodi tänaval sellest rääkida ei saaks nagunii. Seepärast olengi valinud meili teel suhtlemise, lootes, et see annab tulemust. Olen püüdnud end väljendada nii, et mitte süüdistada teda vaid anda edasi ka lapse emotsioone, mis tekivad peale isa juurest tulekut, kui ta ütleb, et see on viimane kord, kui ta issi juurde läheb, on vihane ja kurb jne.
Ma olen öelnud pojale, et ta räägiks ise ka issile, mis ta tunneb ja mõtleb ja mida ta tahaks issilt. Et kui ta soovib, et issi oleks temaga kahekesi sel kahel-kolmel päeval jms siis peaks ta seda issile ka ütlema..Püüan teda edaspidigi julgustada ja olen talle kinnitanud, et minu mees tuleb alati meile külla, siis ka kui poja kodus on ja nad saavad ka koos olla ja et issi ei kao ka kunagi ta elust, isaks jääb ta ikka, olgugi, et nad nii harva kohtuvad...Loodan, et ma teen õigesti. Tänud teile veelkord.
