Teema on nii keeruline, et ei osagi kuskilt alustada. Ühesõnaga minul on eelmisest abielust laps (4a), ning minu elukaaslasel on eelmisest kooselust laps (7a). Lapse ema on üpris ebastabiilne, tarbib ka rahusteid või midagi taolist (täpselt ei tea). Ta on lapse nähes üritanud mitu korda endalt elu võtta. On näha, et laps on isa vastu üles keeratud. Umbes poole kuust on laps meiega. Ja kui ta on ema juures, siis kolmveerand ajast on ta kusagil küla peal. Lapsel on raskusi magamisega, tihtilugu minnakse magama nuttes. Lapsega rääkides on tunda, et ta psüühika ei ole enam päris korras. Olen elukaaslasele ammu rääkinud, et võtame ta enda juurde elama ja asi vask! Ja nüüd on mees otsustanud selle sammu teha, kuna lapse ema on mitu päeva lahistanud lapse ees nutta ning kurtnud talle oma rahamuresid (nii väike laps ei peaks seda nägema). Eile oli laps nii mures, et helistas järjest tuttavaid läbi, kes ema maha rahustama tuleks. Miks peaks nii väike laps selliste asjadega tegelema? Ebanormaalne! Siit dilemma: laps on isa vastu üles keeratud, et ta on paha ja ei hooli neist (kuigi olen lapsele mitmeid kordi seletada üritanud, kuidas asjad tegelikult on. Isa hoolib lapsest väga! Tema ema pole kordagi halvustanud!). Kindlasti ei ole laps ise nõus meie juurde elama tulema, kuid leian et tema normaalne areng saaks jätkuda, vajab ta stabiilsust. Meil on elukaaslasega väga lähedased ja soojad suhted, tülitseme vähe, majanduslikult oleme väga hästi kindlustatud. Tundub, et lapsel puudub hetkel kindel paik - kodu.
Kas mu mõtteviis on õige ja kuidas lapsele selgeks teha, et kõik see on tema huvides? Tean, et olen enda õlule võtnud päris suure vastutuse, kuna nädala sees hakkab lapse isa olema tööl teises linnas. Seega nädala sees olen kahe lapsega. Tahaks sellele pisikesele Inglikesele anda talle vääriline perekond ja et ema ei sakks lapsele oma ebatervisliku käitumisega liiga teha. Laps käib hetkel ka psühholoogi juures, kuid kahjuks ei tea meie nende külastuste sisu.
Loodan, et siit pudru seest on välja loetav minu mure
Tere!
Lugu, millest kirjutate, on väga kurb. Kurb eelkõige sellele 7-aastasele tüdrukule ja tema emale. Ilmselt elab tüdruku ema, keda mees maha jättis, veel lahkumineku leina ja valu üle. Laps, kes näeb depressiivset vanemat, tunneb hirmu tuleviku pärast. Laps näeb ema endast väljaminekuid ja ravimite võtmist, ähvardusi ennast ära tappa jmt. Lapsel on hirm- mis saab minust. Isa jättis mu maha, äkki jään ka emast ilma. Lapse elus on palju raskeid muutusi olnud. Vaatamata sellele, et laps on mõnda aega isa peres, kus on turvalisem, tahab ta ikkagi koju. Või kus on õieti lapse kodu? Kas see on isa juures või on see ema juures? Kui ta tuleb teie peresse, siis tunneb ta muret ja hirmu ikkagi ema pärast. Ta näeb ju, et ema ei saa endaga hakkama. Lapse mõtted on kogu aeg ema juures: "Mis emast saab, kas tal on ikka kõik korras, ega ta ära sure jmt"? Sellised on lapse mõtted, ta ei väljenda neid sõnades, need on tema hingekeses olemas. Ilusasti ütlete, et tahate selle inglikese päästa. Kui ta tulebki teie poole elama, ei vähene sellega tema murekoorem. Õigem oleks see, kui lapse ema saaks endale jälle oma tugevuse tagasi, et laps võiks emale otsa vaadates tunda, et me saame hakkama. Mis sellest, et on raske. Ikkagi saame.
Kirja järgi otsustades aga tüdruku ema ei suuda praegu olla ema rollis. Tal on ilmselt tõsine depressioon. Kui nad käivad nõustamises, siis nõustaja on seda isegi märganud ja toetab ema. Abi vajab siin eelkõige tüdruku ema. Mis parata,kuid peale vanemate lahkuminekut tahavad lapsed mõlemale vanemale otsa vaadata. Praegu on aga üks vanematest füüsiliselt kättesaamatu, teine psühholoogiliselt.
Nõustamisele peaks minema ka lapse isa, et leppida kokku lapsega kindlad kokkusaamised ja muud elukorralduslikud küsimused. Vanemad peaksid omavahel suhtlema ema ja isana. Siis tunneb ka laps ennast kindlamalt.
Jõudu ja kannatust soovides
Ene Raudla
