Mida teha, kuidas reageerida või selgeks teha, et valetamine ja varastamine on väga vale tegu ja halb? Seda aga mu laps teeb ja mul on suur hirm, et see süveneb ja enam ei saagi lahti.
Varastamise all pean silmas konkreetselt teiselt inimeselt raha võtmist. See juhtus paar päeva tagasi, laps on vanaema juures. Peale seda, kui teine laps, kellel raha kadunud, oli selle avastanud, hakati asja uurima, et kuhu siis kadus rahakotist 50 krooni. Minu laps oli siis ära ehmatanud aga muidugi ütles, et ei tea midagi. Kahjuks aga on palju tõendeid, mis viitavad sellele, et just minu laps võttiski. Ja neid juhtumeid on varemgi olnud, kus ta on tulnud koju mingi võõra asjaga ja ütleb siis, et see või teine sõber andis. Kui ma ütlen, et ma tulen kooli kaasa ja viime kenasti tagasi, siis ta keeldub ja paar korda on üles tunnistanud, et ta ise võttis. Aga enne seda ikka luuletab kõvasti igasugu valesid kokku. Nagu selle raha kohtagi, oli öelnud lõpuks, et ta leidis mu ema aiast raha, mille eest ta poes käis....
see jutt sai vist pisut segane aga ma olen nii mures ja ei tea, mida öelda või teha. Laps tuleb täna koju. Ma peaksin temaga sel teemal ju rääkima aga kuidas? Siiani ta alati lükkab need jutuajamised edasi, läheb endast välja ja ütleb, et räägime sellest hiljem. Kui ma siis hiljem uuesti proovin, siis ta tahab magama minna vms. Kuidas ma peaksin temaga rääkima? Ma ei oska enam. Ja see hirmutab mind ennast ka juba väga, et ma ei oska enam oma lapsega rääkida. Ma armastan teda niiväga. Meil ei ole olnud kerge, ta isa elab juba 5 aastat mujal, minul on nüüd viimased 3 kuud olnud kallim, kes on käinud nv meie juures ja mu laps on temast vaimustuses. Me alati tegeleme temaga, kui kolmekesi koos oleme...aga midagi on siiski lapsel veel puudu. Ja ma ei saa aru, mis see on. Mul ei ole võibolla tõesti võimalik talle osta neid asju, mida ta tahab, mida ta käib iga päev poes vaatamas, aga ma olen väga tahtnud talle õpetada, et asjad ei ole elus tähtsad. Aga vist on seda liiga vara loota, et ta sellest aru saab? Ometi me ju kujundame juba lapseeas inimese tulevikku, milline inimene temast kasvab....
Ma palun väga siit mingisugustki nõu, kuidas nt täna lapsega sel teemal rääkida. Edaspidi me kindlasti läheme psühholoogi juurde. Aga seni on ka ju vaja see asi kuidagi lahendada...
on raske öelda, kumma juhuga on tegemist (kleptomaania vs tähelepanupuudus), kuid kaldun teie kirja põhjal arvama, et pigem võib olla sellega, et teie poeg vajab tähelepanu või lihtsalt neid asju, mida ta parasjagu teistelt. On võimalik, et 8a laps saab aru küll, et teiste asju ei tohi nii võtta, kuid kui ta näeb midagi, mida nii-nii väga tahab, siis on tal väga raske oma käitumist pidurdada ja seeläbi loata võtmisest hoiduda.
Sellistel puhkudel on tõesti kõige õigem lapsega rääkida, nagu olete püüdnud teha ja nagu on ka nüüd plaanis olnud. Teie lapse käitumisest (väldib vestlust) jääb mulle mulje, et tal on kas häbi või on asjade võtmine seotud millegi tema jaoks õrnema-valusama teemaga või on tal hirm, et karistate teda/kärgite/muutude kurjaks. Küsite, et mida nüüd teha. Kui ma oleksin teie olukorras, siis räägiksin talle, et minul on mure seoses sellega, et ta võtab teiste asju ja raha. Ehk siis kasutada mina keelt, rääkides oma murest just seoses tema praeguse käitumisega ja sellest, kuidas see minule mõjub. Saan aru, et te ei mõista, miks ta nii teeb... sellist segadust tasub ka lapsele väljendada ja selles valguses küsida, et miks ta nii teeb. Võimalik, et selles vanuses laps ei oska teile otse vastata, et miks ta nii teeb... siin on siis kasu lapse sõnade ja kehakeele peegeldamisest. Mina-keelest ja peegeldamisest on siin meie foorumis palju juttu ning kui olete käinud meie koolitustel, siis tasub ehk koolituse materjalid ja Th.Grodoni raamatki korraks üle vaadata. Või kui ei ole koolitusel käinud, siis see raamat endale hankida ("Tark lapsevanem").
Mõnikord räägivad lapsevanemad ka sellest, mis lapsega juhtub tulevikus - kuidas saabki varas ja ühel hetkel on vanglas jne.... 8aastase jaoks on see meeletult kauge tulevik, milles ta ennast ette ei kujuta. Seetõttu ei ole sellisel jutul ka mingisugust mõju.
Mida siis teil oleks vaja teada, on see, miks laps nii teeb... ehk siis, mis vajadust ta niimoodi rahuldab. Selleks on abi rääkimisest, kasutades mina-keelt oma mure väljendamiseks ning peegeldamist/aktiivset kuulamist lapse põhjuste teada saamiseks ja mõistmiseks. Mõte minna psühholoogi juurde on ka igati hea - kui vaja, saab ta teil aidata põhjuste jälile jõuda.
