Tere!
Mul on tõsine mure oma 11 a vanuse tütre ja meie pere lemmikuga. Koer on umbes 2 aastane. Kui ta oli veel kutsikas siis tüdruk oli koera üle väga õnnelik. Mängis koos, jalutas temaga, vedas tihti kutsu enda tuppa magama (elame korteris) - kuigi me abikaasaga seda väga ei lubanud, sest koeral oli oma koht esikus. Koer ise on parajalt suurt kasvu seega vajab palju liikumist ja on hästi aktiivne (hüppab üles ja tahab mängida jne).
Asjad hakkasid muutuma kuskil paar kuud tagasi. Tüdrukule enam koer ei meeldi. Ta ei väljenda end nii aga kiusab koera pidevalt (lükkab, lööb, sikutab kõrvu jne) ja tuleb meie juurde kisaga kui koer talle haiget teinud on (koer ei hammusta aga võtab mõnikord veidi tugevamini tüdruku käest kinni). Me seletame ja räägime, et koeral on valus ning ebameeldiv; et koer teeb talle vastu haiget jne jne. Aga tüdruk ei taha üldse kuulata. Koer pole kunagi minu ega abikaasa vastu agressiivne ega pole ka ühtki võõrast hammustanud. Pigem just liigagi sõbralik. Varem on laps alati mind kuulanud ja pole ka koera kutsikana kiusanud selliselt. Kuidas lapsele selgeks teha, et koer on elusolend? Mida teha, et ta lõpetaks koera kiusamise? Kas mu lapsel algab varajane puberteet? Kutsut ära anda ei taha aga kui asjad ei muutu siis arvan, et koeral uues peres parem elu.
Igal asjal siin elus on oma põhjus. Ka sellel, et lapse käitumine on muutunud. Kirjutate, et muutus toimus umbes paar kuud tagasi. Mis siis muutus lapse elus? Kas muutus midagi sõbrasuhetes? Võib olla läks sõbrannaga riidu või leidis parim sõbranna endale uue sõbratari? Äkki muutus midagi perekonnas- keegi lahkus või tuli juurde? Kui lapse elus on kõik vanaviisi, siis võis muutus toimuda ka lapse endaga. Saabuv puberteet teeb elu raskeks. Igal juhul tasub mõelda, et kõik mida teeme, rahuldab mingil viisil meie vajadusi. Järelikult koera sakutamine tekitab parema tunde. Seepärast ei aita ka jutt, et nii pole ilus teha, sest tegevus rahuldab mingit vajadust. Millist just, ei oska võib olla laps isegi selgitada. Arvata võib, et mingil põhjusel on laps häiritud ja tunneb ennast halvasti. On ju ammu teada, et kui tunneme ennast halvasti, siis kipume ka teistele liiga tegema. Kuna laps ei julge oma pinget maandada pereliikmete peal, siis on ta selleks võtnud looma. Lapsega rääkides võite proovida mina teadet, ehk kirjeldada lapsele, mida tunnete, kui tema koerale haiget teeb. Nt nii:" Ma olen väga kurb, kui sa koera kõrvust kisud, sest ma armastan teda ja ei taha, et ta haiget saab. Eriti kurb olen selle pärast, et ma ei saa aru, mis põhjusel sa nii teed. " Selline teade peaks olema antud rahulikult ja sõbraliku tooniga. Võib pakkuda lapsele võimalust rääkida sellest, mida ta tunneb ja mõtleb , kui nii teeb.
Kui vestlus ei anna tulemusi soovitan külastada psühholoogi. Arvan, et lapsel on sellest abi ja ta leiab ehk jälle koeras endale sõbra. Kindlasti pole ka koera ära andmine hea mõte. Vaevalt et koer ennast uues peres nii lihtsalt õnnelikuna tunneb. Tema ju armastab teid kõiki tegudest hoolimata. Ja küllap on ka teil raske oma loomast loobuda. Seepärast loodan, et leiate sobiva lahenduse ja kodurahu.
