Mure selline, et 7a poiss ei ole nõus enam oma toas magama. Ta läks sügisest kooli ja tõenäoliselt on see ebakindlus seotud sellega, kuigi koolis väga meeldib. Õhtul läheb oma voodisse, veidi aja pärast hakkab nuuksuma ja kui tähelepanu sellele ei pööra, hakkab kõvasti nutma, karjuma, lausa voodit peksma, ise hüüab, et ma tahan teie tuppa magama tulla, ma näen oma toas halba und jne jne. Olen tavaliselt alla andnud, sest ta muutub täiesti hüsteeriliseks ja teised pereliikmed ei saa ka magada selle kisaga.
Leppisime temaga kokku, et 2 päeva nädalas võib magada meie toas, aga ta ei hoia sellest kinni, tahab ikka ja jälle, enamus õhtutest.
Kuidas õigesti käituda? Kas laps katsetab piire? Kas annan talle järgi võin olen endas kindel ja lasen tal hüsteeritseda...ma ei kujuta ette kuidas see lõppeb?
Laste erinevad hirmud kuuluvad arengu juurde. Uuringute põhjal kardavad lapsed kõige enam võõraid inimesi, vanematest eraldamist, äkilist suure objekti ilmumist ja müra, loomi (ka usse), suuri tundmatuid objekte ja masinaid, maske, ootamatuid muutusi last ümbritsevas keskkonnas.
Vanuseti on hirmud mõistagi erinevad. Üldiselt on nii, et mida väiksem laps, seda enam on tema hirmud seotud teadmatusega: laps ei tea, kuidas maailm toimib, teadmisi on vähe, tihti asendavad teadmisi irratsionaalsed ja hirmutavad kujutelmad.
Mida suurem laps, seda enam on hirmud seotud tema enda sees toimuvate sisemiste protsessidega, mõistagi ka konkreetse keskkonna ja kogemustega (nähtud filmid ja pildid, reaalse elu koledad üleelamised, näiteks vägivalla pealtnägemine või vägivalla ohvriks olemine, lähedaste haigus või surm. Ka muutused pere-elus, eriti kui lapsega sellest ei räägita, võivad kaasa tuua hirme: näiteks kellegi lahkumine või juurdetulek, harjumatud olukorrad, tavarutiinide muutumine, ootamatud sündmused jpm võivad olla algsed põhjused ülemäärase hirmu ja ägedate reaktsioonide tekkeks.
Tean poissi, kelle unetuse ja keeldumise taga üksi magama jääda oli vanaisa surm, kes suri n-ö unepealt, ja teist, kes kartis kinnise nina tõttu öösel lämbuda, kuna kujutles, et magades ta ju suud lahti teha ei oska... Ka isa-ema suhteprobleemid, sh sekselu võib olla kaudne põhjus taoliste probleemide tekkes. Nimetan neid näiteid, et viidata, kui ettearvamatud võivad olla laste (ja üldse inimeste) käitumise tagamaad.
Lapsevanema ülesanne on last igati toetada. Seega võiksite oma poega kõigepealt tähelepanelikult kuulata, ärgitades teda oma kartustest rääkima. Oleneb olemasolevast usaldusvarust, kuidas see jutuajamine teil õnnestub. Tähtis on last kuulata ilma tema jutule hinnangut andmata ning teda manitsemata, oma seisukohta peale surumata. Selline jutuajamine on justkui sibula koorimine, kus usaldusliku ja segamatu vestluse tulemusena võib selguda asjaolusid, mis last kirjeldatud moel käituma panevad.
Kuna poiss just läks kooli, tuleks tähelepanelikult kuulata kõike seda, mida laps koolist, õpetajatest, sõpradest räägib. Tundke huvi kõige vastu, mis koolis toimub ja kooliga seondub. Mis talle meeldib, mis teda segab, häirib, hirmutab? Mida ta sooviks muuta ja miks?
Ükskõik, mida te kuulamise tulemusena ka teada ei saaks, esimene asi on püüda last mõista. Alati on kuulamise juures abistav ka mõistmise sõnastamine: ma saan aru, et sa kardad, ma näen, et see hirmutab sind. Nii saab laps aru, et vanemale on tema hirm mõistetav ja et hirm nagu kõik teisedki tunded on igati kohased nii tundmiseks kui ka teistega arutamiseks, et neist paremini aru saada. Kõik hirmutav saab üle rääkides palju väiksemad mõõtmed seegi on oluline koht hirmudega tegelemises.
Seevastu lapse hirmu tühiseks pidamine ja vähendamine räägib lapsele, et tema tunded või temaga juhtunu pole vanemale tähtsad ja et temast ei saada aru. Kui hirmutundele lisandub tunne, et mind ei mõisteta, on lapse frustratsioon palju suurem. Rääkimine aitab hirmu lapse seest välja, mitte ei võimenda seda, nagu tihti arvatakse.
Last ei tohi ignoreerida, see tekitab temas veelgi suurema segaduse ja hirmu. Rahulik, eakohane ja kindel piiride panek kuulub mõistagi isa-ema ülesannete hulka. Koolipoisid ei maga isa-ema toas, see peaks olema selge asi. Kuid sama selge on see, et last, kes on hädas, tuleb kindlasti aidata. Ükski laps ei käitu teie kirjeldatud moel lihtsalt niisama. Iga käitumise taga on vajadused ja püüd neid katta. Teie poeg reageerib millelegi väga ägedalt, seega on tegu väga olulise katmata vajadusega. Seda peaksitegi uurima, milline see on. Kui saate aru, mis pojas täpsemalt toimub, on enam võimalusi ka lahendusi leida.
