Tere. Minu tütar on 1 a 11-kuune. Ta on energiline ja koguaeg minugaa ei koos, st ta ei oska ega taha omaette mängida ja nii on koguaeg olnud. Samuti olen ise sellest koguaeg koos toimetamisest (st pingutusest, et saaks siiski oma asjad tehtud) üsna kurnatud. Elame lapsega kahekesi, lisaks on meil kodus koer.
Minu peamine mure on järgmine. Laps tahab, et mina mängiksin temaga. Eriti just õues. Nt liigume metsa suunas, teele jääb kivi - EMME KA, mina pean ka sinna peale ronima. Mänguväljakul, emme peab kiikuma, emme peab kooki tegema jne. Mure on selles, et ma ei jaksa, mul pole sellist visadust ja loomingulisest, et seda südamest teha. SIis teen seda kas vastumeelselt või keeldun. Keeldumisele järgneb selline kiunuv edasi nõudmine. Ma ei saa ise endas selgusele, kas ma olen nii läbi, et ei viitsi mängida või kas emmed peavadki niimoodi päevad läbi mängima. Ma ise tahaks puid ja taevast imetleda, võib-olla ajalehte lugeda. Teiseks on minu jaoks nagu kuidagi solvav selline käskimine. Kui ma seda muret oma lastearstile rääkisin, siis ta ütles, et äkki teil rollid sassis, et tema arvab, et tema ema???
Tütar on ka muidu väga organiseeriv - õue minnes teab, et emme peab need tossud panema, et asjad peavad nii käima, et sussid voodi ääres sirgelt jne. Üldiselt hea, aga ma ei viitsi mängida......
Neid tegevusi, mida on kogu aeg tehtud teataval viisil, ongi keerukas muuta. Kuid märkamine, et asjad on kuidagi teistmoodi, kui tahaks, on iseenesest juba samm edasi selles suunas, kuidas tahaks, et oleks.
Psühhoanalüütilises lähenemises lapse arengule kasutatakse terminit piisavalt hea ema. Mida see võiks tähendada? Eelkõige seda, et ema on olemas, kui laps teda vajab, kuid laseb tal ise olla, iseseisvalt toimetada, kui puudub tungiv vajadus sekkuda, juhtida, õpetada. Ta tunneb huvi lapse vastu, kuid ei hoolitse üle. Ta ei muretse liigselt. Ta pühendub lapsele ja naudib tema seltskonda, kuid kuulab ka omaenda mõtteid, peab tähtsaks omaenda tundeid, vajadusi ja valikuid. Sõnaga hea ema on see, kes seisab piisavalt nii oma lapse kui ka iseenda eest. Usun, et siin on teile mõtteainet.
Ehk on teil tõesti rollid sassi läinud, nagu ütles perearst. Tõepoolest, kui tajute solvumist, kui laps teid käsutab, siis ju tunnetegi ennast väikese lapsena, kellele ema jõulise käitumisega liiga teeb. Kui rääkida rollidest, siis iga roll nõuab alati vastasrolli, n-ö vastumängijat. Kui mees võtab kodus ülemuse rolli, aga naine alluva rolli ei võta, kaotab mehe valitud ülemuse roll oma mõtte. Samal moel: kui laps võtab emme rolli, aga emme lapse rollist keeldub, ei saa ka laps rohkem emmet mängida.
Seega hakake jälle emmeks.
Kuidas seda teha?
Teie kirja lugedes tundub mulle, et selleks, et te üldse jaksaksite olla emme, tuleb teil õppida seisma oma vajaduste eest. Kui tunnete end kurnatuna, on lihtne tekkima selline käegalöömine, mida kirjeldate: ei jaksa, ei taha. See on halb olukord teile mõlemale. Lapsel on vaja ema, kes piisavalt hoolib ja piisavalt piire paneb. Emal endal on hädasti vaja iseend, kes lapse kõrval ei unusta ka enda vajadusi. Energiat on igaühel piiratud hulk, seetõttu on hädasti vaja seda taastada.
Millal viimati saite lapsest puhata, olla eemal kõigist kohustusest, mida emaksolemine kaasa toob? Kui kogu vastutus on vaid teil, kasvab pinge liialt suureks ja võib lõppeda sisemise läbipõlemisega. Kas teil on keegi, kelle hooleks last jätta? Kas saate vahelgi käia sõpradega väljas, üksipäini mere ääres jalutamas, vms? Lapsest eemalolek (mõistlikul hulgal) ei tähenda kindlasti seda, et te temast ei hooli, vastupidi, just nii seisate selle eest, et jaksaksite emana olla n-ö oma ülesannete kõrgusel. Kui sotsiaalne võrgustik, mille abil endale hõlpu anda, puudub, tuleks tingimata mõelda, kuidas see luua.
Laps kasvab suuresti selle sära toel, mida ta näeb oma ema silmades. Kui teete lapsega koos kooki lihtsalt sellepärast, et ei jaksa ega oska öelda ei või lapse (üle)reageeringu hirmus, siis on tulemus tegelikult null. Mõlemad jääte ilma koosolemise, koosmängimise rõõmust, mõlemad tunnete ennast väärtusetuna, kuigi erineval põhjusel.
Emmed ei pea lapsega päevad läbi mängima, ligi kaheaastane laps on arenguliselt valmis emast tasapisi eemalduma, kuigi ema lähedalolek on tähtis ja selle pidev kontrollimine, kas ta ikka lähedal on, kuulub asja juurde. Kui teie laps igasugusest üksiolekust järjekindlalt keeldub ja teisse lausa klammerdub, võib see olla ka märk sellest, et olete füüsiliselt küll lapse juures, kuid teie mõtted uitavad mujal.
Lapsele on vaja reaalset, tegelikku kontakti. Kvaliteetaeg on küll äranämmutatud sõna, kuid siiski on tõsi, et lapse arengule ja teie suhtele lapsega (ja igale suhtele) on võrratult parem ehe lühiaegne kontakt kui kontakti teesklemine päevast päeva.
Mõeldes enda vajadustele seisate te ühtlasi oma lapse vajaduste eest. Kui teie enda olulised vajadused saavad suures piires kaetud, on teil kindlasti jälle energiat ja tahtmist nii lapsega koos kivi otsa ronida kui ka kooke pätsida. Lapsele on vajalik teie siiras osalus tema elus, ja see sisaldab tingimata ka piiride panekut ning juhatust eakohase iseseisvuse ja vastutuse poole.
Tänan vastuse eest.
Kahjuks puudub selline võimalus, et saaksin lapsest eemal olla ilma selle korraldamisest tekkivate lisapingeteta. Ilmselt on minus võimendunud eluga mittehakkamasaamine, st vahel muutub see väga suureks. Mure lapse arenemise pärast on väga suur, sest ei tahaks, et temast kasvaks minusarnane.
Mulle andis mõtteainet tähelepanek selle kohta, et võib-olla ma ei ole mõttes kohal. Nii see on ja nii on see olnud kogu lapse elu. Peresuhted on väga keerulised ja mul puuduvad oskused nende lahendamiseks. Aga ma tunnen, et suudaksin püüda pakkuda pisutki kvaliteetaega, et seda vähemalt oleks.
Vajadusel pöördun konsultatsioonile.
Olen läbinud ka Gordoni koolituse, mille tulemusel ma vist pisut läksin äärmusesse, st olen olnud liiga läbirääkiv lapsega ja pole kasutanud seda, et mul on õigus seada piire. Läksin selle lõksu, et nt taigna segamisel peaksin selgitama, mis juhtub, kui tainas maha läheb ja selle läbimõtlemise hetkel leidnud, et midagi hullu ei juhtu. Samas oma mõtetes olen tundnud juba ängistust, sest mina olen see ainuke, kes selle ära koristab........
Mõtlemisainet ja arenguruumi on vääääääääääga palju.
Tänan vastuse eest.
Kahjuks puudub selline võimalus, et saaksin lapsest eemal olla ilma selle korraldamisest tekkivate lisapingeteta. Ilmselt on minus võimendunud eluga mittehakkamasaamine, st vahel muutub see väga suureks. Mure lapse arenemise pärast on väga suur, sest ei tahaks, et temast kasvaks minusarnane.
Mulle andis mõtteainet tähelepanek selle kohta, et võib-olla ma ei ole mõttes kohal. Nii see on ja nii on see olnud kogu lapse elu. Peresuhted on väga keerulised ja mul puuduvad oskused nende lahendamiseks. Aga ma tunnen, et suudaksin püüda pakkuda pisutki kvaliteetaega, et seda vähemalt oleks.
Vajadusel pöördun konsultatsioonile.
Olen läbinud ka Gordoni koolituse, mille tulemusel ma vist pisut läksin äärmusesse, st olen olnud liiga läbirääkiv lapsega ja pole kasutanud seda, et mul on õigus seada piire. Läksin selle lõksu, et nt taigna segamisel peaksin selgitama, mis juhtub, kui tainas maha läheb ja selle läbimõtlemise hetkel leidnud, et midagi hullu ei juhtu. Samas oma mõtetes olen tundnud juba ängistust, sest mina olen see ainuke, kes selle ära koristab........
Mõtlemisainet ja arenguruumi on vääääääääääga palju.
