Meie perel suur mure. Põhjus probleemi tekkimiseks aga eriti tobe. 3,5aastane poiss oli õhtul paar tundi vanaema hoida. Mingil põhjusel otsustas vanaema koos temaga vaadata "Sõrmuste isanda" filmi ja sellest filmiõhtust saadik on lapse uni väga häiritud. (film on sünge, õudne ja kujutab endast paaritunnist erinevate kollide võitlust ja minu teada oli meie kinodeski korraliku vanusepiiranguga). Kuna me kodus reeglina telerit üldse ei vaata, siis mõjus film ilmselt eriti rängalt. Seni öö läbi oma toas rahulikult maganud laps on nüüd terve nädala ärganud umbes tunni tagant. Näeb unes kolle, "pahasid", tiigreid jms. Räägib ja sipleb unes. Sügavat rahulikku und pole praktiliselt üldse. Üksi magada ei julge üldse ja ärkab kohe, kui tema kõrvalt lahkuda ning tänaseks on asi juba nii hull, et ta tahab öösel kätt hoida või täiesti kaisus olla.
Hommikul tahab kauem magada ja magab kauem ka päevaund. Ööd on sisuliselt täielik komaar.
Muid muutusi pole koduses elus olnud. Kõik on rõõmus ja rahulik. Lasteaias käib ta poole päeva kaupa ja seda juba augustist. Lasteaias meeldib väga.
Päeval on poiss rõõmus ning öiseid hirmud ei paista kuidagi välja. Räägib vabalt ja hästi juba ammu. Nädal peale filmi vaatamist hakkas ta esimest korda filmi täpsemalt kirjeldama ja selle kohta selgitusi küsima. Juttu, et tegu on arvutis tehtud viguriga, ta paraku väga ei usu.
Küsimus muidugi lihtne: kuidas last aidata? Lasen mõnel autoriteetsel isikul üle seletada, et tegu oli vaid filmitrikiga? Ootame? Aga kui kaua? Mingi leebe rahusti ju põhjust ju ravi...
Laste erinevad hirmud kuuluvad arengu juurde. Uuringute põhjal kardavad näiteks aastased lapsed kõige enam võõraid, vanematest eraldamist, äkilist suure objekti ilmumist ja müra. Kahe- ja kolmeaastaste laste tavalisemad hirmud on suured ja tundmatud loomad (ka ussid), pime ruum, suured tundmatud objektid ja masinad, maskid, ootamatud muutused last ümbritsevas keskkonnas, samuti tugev müra ja eraldamine vanematest.
Üldiselt on nii, et mida väiksem on laps, seda enam on tema hirmud seotud teadmatusega: väike laps ei aima veel, kuidas maailm toimib, teadmisi on vähe, need alles kogunevad. Mida suurem laps, seda enam on hirmud seotud tema enda sees toimuvate sisemiste protsessidega. Mõistagi on hirmud seotud konkreetse keskkonna ja kogemustega (nähtud filmid ja pildid, reaalse elu koledad üleelamised (nt vägivalla pealtnägemine või vägivalla ohvriks olemine).
Lapsevanema ülesanne on last igati toetada. Hirmude puhul on oluline lapse tundeid aktsepteerida. Alati on abistav mõistmise sõnastamine: ma saan aru, et sa kardad, ma näen, et see hirmutab sind, ma mõistan, et see võis sulle kole tunduda. Nii saab laps aru, et vanemale on tema hirm mõistetav ja et hirm nagu kõik teisedki tunded on igati kohased nii tundmiseks kui ka teistega arutamiseks, et neist paremini aru saada. Kõik hirmutav saab üle rääkides palju väiksemad mõõtmed seegi on oluline koht hirmudega tegelemises.
Seevastu lapse hirmu tühiseks pidamine ja vähendamine: mis sa tühjast kardad! oh, see pole ju üldse kole! kuidas sa selline argpüks oled! keegi teine ei karda sellist asja, unusta ära jms laused räägivad lapsele, et tema tunded või temaga juhtunu pole vanemale tähtsad ja et temast ei saada aru. Kui hirmutundele lisandub tunne, et mind ei mõisteta, on lapse frustratsioon palju suurem. Ei maksa ka keelata lapsel rääkimast, mida ta täpselt tundis või kartis seesugune rääkimine aitab hirmu lapse seest välja, mitte ei võimenda seda nagu tihti arvatakse.
Lapse kasvades jääb ka hirme vähemaks. Loomulikult saab last toetada erinevate hirmude ületamisel. Siin võib kasutada mängulisi võtteid, selgitamist, seletavate jooniste ja piltide näitamist jms.
Igal juhul vajab teie laps praegu teie toetavat juuresolekut ja märguannet, et tema tunded on mõistetavad, respekteeritavad ja ületatavad. Tasub last tähelepanelikut kuulata lapse konkreetse hirmu taga võib asuda veel teisigi hirme, mis pole filmiga seotud, kuid mille mahavõtmine on seda olulisem.
Mina teeks nimoodi, et joonistaks koos temaga neid kolle ja põletaks neid ära (teeks õues tuld). Räägiks talle, et neid on fantaasias olnud ja nüüd ära kadunud. Las ta elab aktiivselt näinud pilte välja.
Seletaks, mis on teater ja mängiks temaga koos mingit tuttavat muinasjuttu läbi (võib koos temaga välja mõelda). Seletaks, et teleris tehakse ka nii. Näitaks kaamerat ja teeks koos lõbusat näidendit. Et ta lindistaks oma muinasjuttu ja vaataks. Muidugi positiivsed emotsioonid peaksid valdama ja usun, et need lõpuks võidavad. Edu Teile!
