|
Besame
Külaline
|
|
Postitatud 03.09.2009 kell 20:24
|
Poisslaps tunneb suurt huvi igasuguste pahanduste vastu (ise neid ei tee, kuid kui keegi teeb, on suur hurjutaja).
Näide: pargis on üks tüdruk, kes teisi kogu aeg lükkab ja kakleb, meie poiss siis räägib, et paha tüdruk, lükkab teisi, et mis pahade lastega tehakse. Olen siis rääkinud, et politsei tuleb ja mõned viiakse vangi ka, kes teiste asju võtavad jne. tema siis nüüd pidevalt paneb teisi vangi, kaasa arvatud enda issit, kui see parasjagu ei tee, mis talle meeldiks.
Nii see algas.
Nüüd on jutud läinud nii kaugele, et kui midagi ei meeldi, siis ütleb, et ma löön sind, panen vangi, viskan prügikasti, hakkan toas lõket tegema, tahan teiste asju pätsata jne.
Minule suunatud midagi ei ole, kuid just isaga räägib selliseid asju. Kas võib olla asi selles, et on armukade ema-isa peale ja siis räägib isale selliseid jutte?
Mul päris hirmus juba, et nii väike räägib selliseid asju, täitsa nagu sündinud kriminaal.
Meie peres vargaid, püromaane jne ei ole, kust need jutud?
Väga tänulik kommentaaride eest!
|
|
|
Maarika Lember
Külaline
|
|
Postitatud 05.09.2009 kell 20:52
|
Tegemist on protsessiga, kui välised keelud-käsud ja nõudmised hakkavad muutuma sisemisteks. See tähendab, et alguses laps teeb ja proovib kõike ning vanemad suunavad, mida tohib ja mida mitte ja mis siis juhtub. Hiljem hakkab ta seda juttu rääkima ise teistele ja seejärel iseendale. Antud juhul teeb murelikuks see, et laps õpib, et pahandusi ei tohi teha, sest sellele järgneb väline karistus. Arvan, et teie poeg on juba kindlasti selles vanuses, et talle seletada ka seda, mis toimub selle inimesega, keda lüüakse (tal on valus, luu läheb katki, tuleb olla haiglas jne.). Laps võiks aru saada, miks karistused olemas on. Nõnda paneme aluse lapse moraalsetele põhimõtetele ja väärtustele.
See, et poiss saadud uusi teadmisi teises kontekstis kasutab (näiteks isaga või teiste lastega) on täiesti normaalne arenguline tegevus. Ta katsetab ja proovib, kuidas neid teadmisi kasutada saab teadmata täpselt, mida ta teeb. Samamoodi toimivad lapsed siis, kui kuulevad kuskilt mõne "toreda" sõna ja hakkavad seda siis erinevates olukordades kasutama. Palju sõltub siin teie reaktsioonist. Kõige kohasem on tema jaoks sellistel hetkedel aega võtta ning koos arutada, mida tema poolt öeldu tähendab ja kaasa võib tuua. Hea oleks kõigepealt tema enda mõtteid küsida ning siis läbi küsimuste teda suunama hakata (N: kui ta ütleb isale, et ma panen su vangi, siis võiks küsida:"Tahad sa, et isa läheks meie juurest pikaks ajaks ära?" - nõnda saab arutada, mida vangis olemine tähendab ja mida tunneb inimene, kes on vangis ja kuidas see tema lähedastele mõjub). Lohutuseks on ehk see, et selles vanuses lapsed kasutavad sõnu ja väljendeid ilma, et nad mõistaksid nende õiget (vähemalt meie meelest) tähendust.
Tasub mõelda ka muudele põhjustele, mis last nõnda käituma panevad. Te kirjutate, et ta kasutab neid väljendeid eriti siis, kui talle midagi ei meeldi. Sellistes olukordades tasub välja selgitada, mida ta tegelikult vajab, millest puudust tunneb (võib-olla rohkem aega koos isaga kahekesi?).
Lapsele võib see olla viis, kuidas oma tundeid väljendada. Sellisel juhul on abiks tema tunnete tagasipeegeldamine (N: Selline asi ajab sind närvi, sa oled kuri ja õnnetu jne.). See annab lapsele tunde, et teda on mõistetud ning muudab ta rahulikumaks ning koostööaltimaks.
Teie oletus, et tegemist on armukadedusega, võib ka täiesti paika pidada, sest 3-5 a. on selline vanus, kus poeg tahab oma ema jäägitult endale. Seda tasub väga rahulikult võtta, selgitada ja rääkida, hoolitseda selle eest, et laps ei tunneks end kõrvalejäetuna, et tal oleks võimalus olla koos nii kummagi vanemaga eraldi kui ka kolmekesi koos.
Toredaid mõttevahetusi oma pojaga!
|
|
